Kindlasti on paljud kuulnud imelistest astelpaju marjadest, mis pidavat pakatama vitamiinidest ning mida veel mõnda aega üks Lauri Aaspõllu nimeline aferist tutvustas kergeusklikele kui viisi saada kiirelt rikkaks nii, et ise suurt midagi ei tee. Et ostand Aaspõllu käest taimed, rajad aga istandiku, mis on täiesti talve-, loomade- ja haigusekindel ning ei nõua erilist hoolt. Ning marjad maksavad maailmaturul ulmelist hinda ja sa müüd nad kõik selle superhinnaga maha ning miljonid voolavad su taskusse!
Ja rahvas rajaski endale neid astelpaju istandikke, hektarite kaupa ikka. Kodanik Aaspõllu ostis omale mõisa ja veel uhkema jeebi ning jättis võlausaldajad pika ninaga. Rikkaks ei saanud peale Aaspõllu keegi.
Miks ma sellest räägin? Aga sellepärast, et saan nüüd suurepäraselt aru, miks need marjad kuskil “maailmaturul” maksavad ulmelist hinda, kuid miks keegi ikkagi rikkaks ei saanud.
Meil on ka maal astelpajud. 3 tükki, kaks emast, üks isane. Sel aastal kandsid esimest korda. Pildi pealt väga ilus vaadata, kas pole?
Kuid sellega asi piirdubki. See taim on oma nime väärt. Kui tahes ettevaatlikult sa ka ei korja, siis pärast tunnikest korjamist on käed asteldest kriimulised nagu oleks üritanud kassi vannitada. Marjad ei eraldu põõsalt, vaid igaüks neist tuleb lahti võtta. Kollane hape rikub käed ja kinnastega on jälle äärmiselt ebamugav väikeste marjade kallal toimetada. Ehk et sisuliselt on nende korjamine võimatu. ja sellepärast maksavadki nad sellist tohutut hinda…
Väidetavalt leiutas kodanik Aaspõllu mingisuguse seadeldise, millega sai raputadest marjad põõsalt kätte. Siit foorumist, mis on küll viimasel ajal surnud, selgub aga, et see seadeldis praktikas eriti kasutatav pole.
OK, edasi. Kavatsesin marjad külma panna. Külmakappi jõudmist pidid nad aga 24 tundi ootama. Hee….mida nad ei jõudnudki ära oodata, sest suure piinaga korjatud haruldused läksid lihtsalt käärima. Keetsin neist miski marmelaadimoodi asjanduse kokku, aga eks näis, kas see ka säilib. Ja kui ei säili, siis ega kahju ka pole. Sest olgem ausad, ega need marjad ikka suurema asja maitsega ole. Siuksed lõikavalt hapud, keskel suur seeme. Linnud ka ei taha teisi.
Kaalun tõsiselt oma kolme astelpaju likvideerimist. Täiesti mõttetu taim, olgu ta kuitahes vitamiinirikas. Söön peotäie astelpaju marjade asemel parem kolm peotäit mustisõstraid ja vitamiinilaks on sama. Kui käed jäävad veristamata ning küüned mahlast söövitamata.
Kuid igatahes sügav kaastunne kõigile neile, kel on seda taime rohkem kui kolm.
kukupaike ütles,
september 1, 2008 @ 1:20 e.l.
Mul onupojal ka astelpajukasvandus ja tema teenib sellega päris korralikult. Mis nipiga, pole lähemalt uurinud. Aga astelpajunaps on võrratu. Sisaldab astelpaju, mett ja viina, vahekorra võin järele küsida.
bettani ütles,
september 1, 2008 @ 9:26 e.l.
Kultuurastelpaju mari on 2-3 korda suurem kui tavaline ja üldiselt üsna ilusti korjatav ja kui ta on valmis on ta pigem magus hapu ja seemned ei ole nii suured ja häirivad.
aga tüütud on nad ikkagi, paljuneb kui umbrohi ja ajab end siit sealt ülesse
Enda ütles,
september 1, 2008 @ 9:54 e.l.
leidsin sellise info:
Vitamiin C:
Väga palju on seda astelpajus (100-1600mg/100g), kibuvitsas (500-5000mg/100g) ja mustsõstras (150-400 mg/100g).
ehk siis – astelpajus ei pruugi alati olla rohkem c-vitamiini kui mustsõstras. ning igal juhul on kibuvitsamari veel tõhusam (kuigi tüütu puhastada, samas kuivatamiseks ja tee tegemiseks pole see nii oluline; aga korjata ei ole väga hull).
ieska ütles,
september 1, 2008 @ 10:07 e.l.
Sel aastal sain esimese saagikese, enne vohmisid just linnud kõik keresse. Vastik on korjata küll, kuid mahl on tõsihea. Vbla mul on parem sort
Aare ütles,
september 1, 2008 @ 10:10 e.l.
Ära veel likvideeri.
Magustoiduna pole nad tõesti suuremad asjad, kuid kanasousti või kõrvitsamarinaadi sees annavad nad põhitoidule võrratu maitse
astel-lugeja ütles,
september 1, 2008 @ 11:04 e.l.
kas astelpaju korjamise idee ei seisne mitte selles, et külmkambrisse asetatakse äralõigatud oksad ning mingil hetkel lasevad marjad ennast ise lahti?
maasektor ütles,
september 1, 2008 @ 1:17 p.l.
Jaa, ma olen ka kuulnud sellest korjamisevariandist, et lõigatakse koos okstega ja pannakse sügavkülma. Paraku ei ole mul sügavkülmkirstu ning külmutuskapi sügavkülm on minimaalselt väike ning sinna mingeid puuoksi lihtsalt ei topi. Niisamuti on seegi süsteem tegelikult mõttetu, sest siis saaks heal juhul marju üle aasta – nimelt kannavad astelpaju marju vaid teise aasta võrsed. Kui ma need nüüd aga kogu täiega maha lõikan, siis on ju 2 aastat ootamist enne, kui jälle saab.
Sort peaks mul olema täiesti kultuurne, kuid kui need marjad, mis seal küljes on, ongi “suured marjad” – no siis armas taevas, misukesed kribalad need metsikud marjad veel on?
maasektor ütles,
september 1, 2008 @ 1:19 p.l.
Ahjaa, veel sellest astelpaju megakasulikkusest. No ta võib ju sisaldada kohutavalt palju c-vitamiini, kuid kui marja tarbimiseks tuleb teda maitsestada hiiglasliku suhkrukogusega, et asi üldse söödav oleks, siis minumeelest on ta pigem kahjulik.
Nirti ütles,
september 1, 2008 @ 9:09 p.l.
Ma olen astelpaju korjamise kindaid näinud. Need on sellised, et näpuotsad olid nagu ära lõigatud umbes küüne pikkuselt. Need aitasid korjamise juures ikka kõvasti kaasa, kuigi näpuotsad olid natuke kriimulised.
Astelpajumarjad on maitsvad minu arvates ka ilma suhkruta süües, aga ma olen hapufanatt. Samuti on astelpajumahla hea segada nt. õunamahlaga.
Ma usun muide, et kui natuke vaeva näha, siis saaks aretada ilma okasteta astelpaju.
Triin ütles,
september 27, 2008 @ 6:48 p.l.
No annab olla siuke hädahunnik!
Kui veidi asja uuriksite saaksite äkitselt aru, et see mida Maasektor räägib on õige,koos vartega nad külma lähevadki-Te ei pea neid oksi ju meetristeks jätma, mina panin külma väiksed jupid-5-10cm ja pärast on neid ülilihtne sealt lahti raputada.Ja astelpajusid korjasin ma terve selle nädala,kaks paari kindaid oli käes,lõikasin oksakääridega.
Kuid ma arvan, et need kolm põõüsast on Teile ülitänulikud kui nad maha lõigatakse ja nad sellist hädist peremeest taluma ei pea
Teistele aga mõnusalt marjasöömist:)
kasvataja ütles,
august 30, 2009 @ 1:29 p.l.
järgmine sügis ongi sul teise aasta võrsed olemas, sest kevadel koolutatud saagi-oksadest mille sa sügisel ära lõikad, on selleks samaks sügiseks hargnenud ja kasvanud juba uued võrsed. järgmisel sügisel on nad juba tublid saagi-oksad. kevadeti muidugi palju tegemist ja sul on õigus – ilma kirstuta pole midagi teha
virge ütles ütles,
september 14, 2009 @ 2:28 p.l.
mul on ka neli astelpaju põõsast ja marju ka sel aastal hästi täis üks põõsas veel korjata ja veidi ka kaks näppu katki aga sellest pole midagi, sest see moos mis ma koos õuntega tegin on võrratu. samuti on hea siirup ja pole see astelpaju mari ka nii hapu midagi kui ta täiesti valmis on.
Ervin ütles,
september 17, 2009 @ 4:24 p.l.
Mul on ka vaid viis põõsast kümnest istutatust. Viis läks paari aasta taguse külma talve nahka. Ehk oligi parem, elujõulisemad jäid alles. Kannavad ka vägevat saaki. Möödunud, esimesel saagiaastal leidis oma metsaveeres pesitsenud vares, et saak kuulub just temale ja tegi puhta töö. Üht-teist õnnestus riiuga pooleks ka endale varuda. Ei aidanud muu, kui võrk üle. Käisin selle alt naabri rahulolematu nurina saatel endale poolsalaja matti võtmas.
Kirusin ka seda “kassi pesemist” ja suht väikseid marju. Naaber lösutas sel ajal kuklasepesa otsas, tiivad laiali ja omaette midagi podisedes. Mina talle samaga poleks vastata suutnud – kutsusin teda talvel jääauku koos suplema. Panin ta vist sügavalt elu üle juurdlema. Nüüd hoiab viisakat distantsi.
Marjadki ei plõksu enam näppude vahel katki, nagu varem. Tõsi, korjama peab neid ükshaaval, aga see on nauditav tegevus, vabandust, suhtlemine. Oma tarbeks viie põõsa tühjaksnoppimine annab enam kui saagirõõmu. Soe sügispäike ja Eluga suhtlemine on sellele eriline lisaboonus. 
Sel aastal vahetasin suhtumist. Ei läinud marju jõuga võtma. Sain aru, et ega mitšurinlik looduses peremehetsemine just parim taktika pole. Oleme kõik Üks, ka näiliselt tüütu astelpajupõõsas. Kellele meeldib, kui temalt küsimata midagi rabama kiputakse? Ega sullegi, selle loo algataja?
Sain põõsastega suht kenasti kokkuleppele. Ei kriibi enam, pigem hellitavad sooja lähedusega. Ja käed on terved.
Aga sinule soovitan Triinu kombel selge valik teha. Kui ei saa hakkama, ära hala. Võta saag ja tee aeda tulusamale ärile ruumi. Kui leiad… Ainult ära unusta: elu ei ole ainult äri. Mõõtmatut suuremat kasu annab Elu ise. Kõike ilusat ei anna rahanumbrisse ja jeepidesse ümber rehkendada.
Päikest sulle ja teistelegi astelpajuhuvilistele!
Kriss ütles,
oktoober 2, 2009 @ 1:44 p.l.
Ervin, tore, et sa naudid marjakorjamist. Mina ka naudin. Aga ma ei naudi astelpajude korjamist. See aga ei tee mind veel hädahunnikuks, eks. Ja kui sa tähelepanelikumalt mu postitust loed, siis saad ise ka aru, et need 3 põõsast pole mul mingiks äriks mõeldud. No anna olla…kolme põõsaga nüüd suurt marjaimpeeriumit püsti panema. Nii palju siis hiigelrahast ja jeepidevõtmes mõtlemist. Ei maksa kohe halvustama hakata, onju.
Sass ütles,
oktoober 18, 2009 @ 2:31 e.l.
Olen tänaseks mõne aasta jooksul koos abilistega ~15 tonni marju oma istandusest okste lõikamisega koristanud. Toimib! Olen marjade turustamise kaudu saanud tagasi nii kunagise investeeringu, kui lisaks oma maakodu ~150000 eest renoveerinud.
Aga noh kes viriseda tahab, ega siis keelata saa…
Kes oskab/soovib, leiab päikese ka üles