Ma ikka pean sellest avantüürist kirjutama. Sest muidu läheb viimati veel meelest.
Niisiis. Nii kui mees majja sai, hakkas pihta jutt, et majale on vaja uut katust. Et vana on kole ja laseb läbi. Õige ta muidugi oli, aga ega ta nüüd siis niiiiiipalju ka läbi ei lasknud. Ainult natukene köögiakna kohalt. Mina oma tibiaruga muidugi ei pööranud maja ostes mingisugust tähelepanu selle katusele. Ei ma käind pööningul uurimas, kas laseb läbi (sarikad mädad) või mitte. Aga J. jutu järgi olnud lugu ikka päris hull.
Katuseks oli tavaline eterniit ja kujuks kõige prostam viilkatus. Pööningul sarikaid uurides selgus, et varem oli olnud nn murdkelpkatus. Et katuseviil ehitati ringi, sellepärast siis oligi maja päikesepoolne ots lagunenud – tavaline viil ei kaitsnud majaseina enam otsese päikese ja vihmavee eest nagu kelpkatus seda oli teind.
OK, otsustasime ära, et ehitame uue katuse. Ja et katus saab sama kujuga, mis ta enne eterniidi pealetungi oli. Aga millest katus teha? Katus pidi sobima vanale majale, olema mitte ülemäära kallis ja varastamiskindel. Jaa, lähiajaloostki on teada juhtumeid, kus omaette seisval majal katus lihtsalt pealt ära viidi. Sellepärast me leidsimegi, et kivikatus ei lähe mitte. Varastatakse veel ära. Sindelkatus oleks kindlasti sobinud (laastukas oli sel majal kunagi olnud), kuid tuleohtlik – me tahame ikka jaanipäeval lõket kah ju teha. Plekk-katus on lihtsalt kole. Nii jäimegi bituumensindlite peale. Kui täna teeksin katust, siis teeksin ikkagi kivi. Sest see bituumenvärk tundub kuidagi…..õrnake.
Otsustasime, et ehitame ise, abilisteks minu kaks venda. Aega kogu tööks üks kuu. Eelarve ca 40 000 krooni.
Juba materjali tellimisega oli igavene jama. Kuigi Laanemetsa ümbruses ainult metsad ongi, siis puitmaterjali Valga maakonnas osta on täielik piin. Ükski Valga ehitusmaterjalide pood ei kaubelnud ega kauple tänase päevani puiduga. On mingid saeveskid, aga kes lööb vaid euroaluseid kokku, kes müüb kogu toodangu eksporti, kellel halva pikkusega saeraam, niiet õige pikkusega lauda ei saa. No siis leidsime mingi mehikese, kes meile üsna normaalse hinnaga lubas katusetäie puitu ära saagida (lauad ja prussid). Enam-vähem kokkulepitud ajal saabuski lauakoorem õuele. Meie rõõmsad. Ka katusekatte materjal saabus kokkulepitud ajal. Mis nii viga katust ehitada!
Paari päevaga saime vana katuse maha. Üllatavalt selgus, et sarikad olid üsnagi korras. Sellegipoolest panime vanade sarikate vahele lisasarikad – et katus ei hakkaks „lainetama“. Peale täislaudis.
K. ja J. pusivad siin majaotsa kallal. Pildil paistab küll nagu laguneks maja kohe ära, kuid tegelikult on seinad oma meeter paksud, niiet pealmine lagunend tellisekiht ei morjenda suurt midagi.
Õige varsti sai selgeks, et lauamüüja oli meile tünga teinud. Laudu oli tihumeetri jagu vähem kui me tellisime ja mehikese nimetatud „metsakuivad“ lauad oli tegelikult suures osas mädalauad. Niisiis oli vaja kuskilt kärmelt saada tihumeeter laudu. Oh seda mangumist ja palumist erinevate saeveskite õuel. Mitu väärtuslikku päeva kulus ja töö lihtsalt seisis. No lõpuks siiski lõpp hea, kõik hea.
Kuu ajaga me muidugi katust valmis ei saanud. Puitosa küll jah, kuid katusekatte materjal oli praktiliselt kõik panemata. Ikka veel naiivsetena mõtlesime, et laseme selle panna paika mingitel kohalikel ehitusmeestel. Leiduski Valga linnas üks firma, mis sarnasid katuseid tegi. Firmajuht tuli kohale, takseeris katust, tallas maja ümber lillepeenrad segi ja loopis kõik kohad konisid täis, kuid lubas töö teha võtta. Paari nädala pärast pidid mehed „peale tulema“.
No tore – ootame. Katusel heljub kile. Paari nädala pärast pole näha kedagi. Helistame. „A meil tuli üks kiire töö, paari nädala pärast saame teie juurde tulla,“ oli firmajuht lahke lubama. No ootame veel, kuigi september on juba ukse all. Nii kulus aeg kuni oktoobrini, kuni J. asi ära viskas, võttis palgata puhkuse ja pani ise sindlid paika. Oli ka viimane aeg, sest ilm hakkas juba külmaks minema, kuid neid sindleid ei saa alla +5 kraadi panna. Aga tehtud ta sai!
Puhkuse viimase päeva õhtu, hakkab juba pimedaks minema, kui K. lööb lõpuks paika viimase laua.
Midagi sellist aga ei korda me küll enam kunagi – kuu ajaga katust ehitada, seda võivad üritada vaid hullud. See polnud ikka mingi elu sel suvel – kella 7st voodist välja ja siis kuni 12ni öösel katusel. Nii iga jumala päev. Küll pärast oli hea tööl puhata
Aga praegu, 8 aastat hiljem, ei näita katus mingeid väsimuse märke. Näeb ikka välja nagu uus. Ei vaja ta ka muud hooldust, kui vahest samblatõrjet. Ja vihmaveerennide lehtedest puhastamist. Päike ja vihm ei söö enam maja otsaseina ja kuigi J. tahab teda väga siledaks krohvida, siis minumeelest võiks ta selliseks natuke lagunenuks jäädagi.
