august 16, 2009
· Rubriigid: Ümbrus
Jaa, majandussurutis on ka metsa jõudnud. Metsad meie Laanemetsa kandis on rahvast ja autosid paksult täis. No marju ja seeni on tänavu muidugi ka palju, aga ausalt öeldes, ma ei tea viimase 10 aasta jooksul ainsatki aastat, kui neid poleks seal olnud. Aga vat nii tihedat liiklust neis metsades pole ma veel näinud.
Rahvas korjab kõike. Endale ja müügiks. Kui varem igavlesid marjade ja seente kokkuostjad suvel niisama, sest hind, mis metsaandide eest pakutakse oli ja on naeruväärne. Mõelge ise – 20 krooni kukeseene kilo eest. Aga no kilo kukeseeni, see on ju piltlikult öeldes terve kartulikotitäis. Seened ei kaalu ju mitte muhvigi.
Või 13 krooni mustikakilo eest. Kilot mustikaid annab ikka korjata, see on ju oma poolteist liitrit marju.
Kuid rahvas korjab. Hommikul minnakse ämbrite ja korvidega metsa ning õhtul viiakse “saak” kokkuostjatele. Paarkend krooni kah tänapäeval raha.
juuni 25, 2009
· Rubriigid: Ümbrus
Korilasel minus on sel suvel väga raske – no ei ole mul aega kaduda pikkadeks tundideks metsa uusi maasikaraiesmikke otsima. Pole aega vanadeski kohtades marjul käia. Aga lahendus tuli hoopis lähedalt – meie lilleaas on paksult maasikaid täis nüüd. Veel eelmisel aastal polnud seal eriti midagi, aga nüüd….voilaa….pargi aga lapsevanker aasaserva kase alla ja korja aga. Nii tegingi. Mõnus!!!
Kui aga aja kulgemisest rääkida, siis 21. juunil sai täpselt 10 aastat ajast, kui sain maasektori võtmed kätte. Selle aja jooksul on siin lõputult heina niidetud, lepavõsa raiutud, rämpsu roogitud, kopsitud, värvitud, ehitatud, suuri plaane tehtud. Pole lõppu näha, millal maasektor “päris” valmis saab. Nagu Tallinna linn teine. Seda enam, et varsti jääb 2-toaline pisike maja meile väikseks ja on vaja laieneda pööningule.
Meie 5-päevane testperiood maal möödus ülimalt mõnusalt ja kui just taevast ei hakka sadama pussnuge ning väiksed tegelased haigeks ei jää vms, siis järgmisel nädalal kolime maale pikemaks ajaks. Kuuks vähemalt.
Mai 14, 2009
· Rubriigid: Ajalugu, Ümbrus
Meie Laanemetsa puust kirik on ilus, kuid haletsusväärses seisus. Katus laseb läbi ja kogu hoone mädaneb seetõttu. Millal seal viimati miskit toimus, kes seda teab. Samas on asi väärt säilitamist, sest sarnaseid puukirikuid olla Eestis üldse vaid 5 tükki.
Nüüd on õnneks aga hakanud asja liikuma. On moodustatud miski selts, kes hakkab kirikule hinge sisse puhuma. Et teine päris põrmuks ei variseks.
Tahaksin ka seal talgutel osaleda, kuid kahjuks ei saa. Mul ju nonstop talgud kodus. Söömistalgud. 3 nädalaste lastega ikka teise Eesti otsa naljalt ei sõida. Seda enam, et meie maakodu on sellistel ilusatel soojadel kevadpäevadel nii väikeste inimeste jaoks ikka pagana rõske ja külm.
Kuid kohalikust kirikust saab natuke pikemalt lugeda veel siit.
jaanuar 9, 2009
· Rubriigid: Ümbrus
Mõned pildid ühest hommikust, kui kahjuks pidime hakkama linna tagasi sõitma.
oktoober 3, 2008
· Rubriigid: Ümbrus
Vananaistesuvi, aasta üks mõnusamaid aegu. Roheline taandub värvide ees, kuid veel ei ole ka igavalt kolletunud.
Mõned pildid kah. Siin pühendusega Kiksile – sõber Kirjak (naabri lehm, kes meie maa peal sööb) on endiselt ablas ning igaüks, kes talle õuna või leivaviilu annab, on sõber eluks ajaks.
Daaliad võtsid õitsemisest veel viimast. Esimeste öökülmadega saab nende aeg selleks aastaks otsa ning siis kolivad nende juurikad keldrisse järgmist aastat ootama.
Haa! Ja potipõllumehed värisege. Porrud kasvavad meil vägevad. Ja vänged!
Midagi kasulikku ka tegime. J. pani paika uued aknaplekid. Kui ma oma teises blogis hiljuti virisesin, et riik mõnitab maksumaksjaid 300-kroonise ambaraviüvitisega ning et tegelikult selle raha eest midagi ei saa, siis ma pean oma sõnu sööma. Saab küll – kolme soti eest saab plekitöökojast 4 aknaplekki. Vohh!!
september 4, 2008
· Rubriigid: olendid, Ümbrus
Lugesin huviga Koiva-Mustjõe maastikukaitseala kaitsekorralduskava, kus leidub vägagi huvitavat infot meie kandi taimede, elajate ja ajaloolise pärimuse kohta. Muuhulgas selgub kavast, et seesama siniraag, keda ma terve selle suve pole näinud – see põld meie juures ongi ainuke Eestis teadaolev koht, kus see lind regulaarselt pesitseb.
Veel tuleb välja, et terve meie küla on kuulutatud miljööväärtuslikuks piirkonnaks:
Miljööväärtuslikeks aladeks on Koiva-Mustjõe maastikukaitsealal määratletud Laanemetsa küla, Taheva mõisa, kus võimaluse korral tuleks säilitada ajaloolist asustusstruktuuri ning hoonete vastavust ajaloolisele üldilmele. Uute hoonete rajamisel või vanade ümberehitamisel tuleb jälgida, et uuendused ei rikuks maastiku üldilmet ning ühtiks piirkonnale iseloomuliku ehitusstiiliga.
Niiet ma ei saagi oma krundile püsti panna klaasist pilvelõhkujat….
See-selleks, tegelikult on isegi natuke kummaline, mida on Laanemetsa külas miljööväärtuslikku. Taheva mõis ei asu üldsegi mitte Laanemetsa külas ja tegelikult pole seda mõisa enam olemaski. Sellest on säilinud vaid hulk kõrvalhooneid ja nende varemeid. Park on kah.
Meie külas on küll jah mõned talud, mis on endised Taheva kõrvalmõisa Lannemetza mõisa kõrvalhooned. Mõisahoone ise, kuigi mõis on selle kohta hästi öeldud. Pigem on tegemist täiesti tavalise majaga, mida välisel vaatlusel vaevalt et keegi mõisaks võiks pidada. Nii tagasihoidlik on ta.
Tõsi, maja ümber olev park, mida vallavalitsus viimastel aastatel isegi hästi korras hoiab ja niidab, annab aimu, et hoone pargis pole siiski täitsa tavaline maja. Siis Laanemetsa pargis on veel miskid varemed, äkki magasiait või midagi sellist? Veel on mõisa kõrvalhoonetest siiani elukondlikus kasutuses Putka talu – endine moonamaja, Koolimäe – ilmsest endine kool siis, meie Savilöövi – endine tellise vabrik. Neist kolmest Putka on tõesti oma nime väärt, välisel vaatlusel on üldse imetlusväärne, et see maja veel püsti püsib. Sellised miljööväärtused siis.
august 26, 2008
· Rubriigid: Ümbrus
Keskkonnaministeerium uuris Eesti jõgesid ja järvesid ning tuvastas saastatumad neist. Mulle aga meeldib eriti see kaart, kust nähtub, et ka tulevikuperspektiivis on meie kandis veekogude puhtusega asjalood täitsa hästi. Igast materjale teema kohta leidub keskkonnaministeeriumi kodukal.
august 26, 2008
· Rubriigid: olendid, Ümbrus
Juba aastaid on meie maakodu juures olnud tavaline külaline üliharuldane linnuke siniraag. Avastasime ta oma maakodu juurest traadilt istumas ikka aastaid tagasi, vist 2000. aasta suvel. Alguses ei saand pihta, et mis värk on – kellelgi papagoi kodunt plehku pannud või mis imepärane sinine lind see selline on. Selline varesesuurune. A polnud ta siniseks võõbatud vares või plehku pannud papagoi ühtigi, vaid siniraa nimeline olevus.
Tundsime ta ära pildi järgi, mis oli poe juurde üles pandud – et kes on näinud pildil olevat elukat, andku miskitele looduskaitsjatele teada. Kuuldavasti on see olend nii haruldane, et 2000. aastate alguses terve Eesti peale vaid 1-2 pesitsevat paari siniraage teatigi ja need asusidki meie kandis Valgamaal. Nii on kirjutanud Eesti Loodus.
Euroliit on kohaliku arulduse võtnud looduskaitse alla, luues tema pesapaiga ümber Natura ala, mille üks serv läheb täpselt meie krundi piiri mööda. Niiet jumal tänatud – mitte kunagi ei kerki meie naabrusesse pilvelõhkujad ega saa sinna keski ettevõtlik inimene panna püsti tselluloosi tehast.
Aga kui siniraast veel rääkida, siis igal suvel rõõmustame, kui teda endises kohas istumas näeme. Ja ta pole need 5-6 aastat meie lootusi petnud, pea igal suveõhtul võib teda näha täpselt samas kohas elektritraadi peal istumas. On teine kõik need aastad agarasti kasutanud pesakasti, mis linnusõbrad talle sinnasamma elektriposti külge on pannud. Autosid, mis sealt traadi alt läbi sõidavad, jalgrattureid ega möödakäivaid jalakäijaid ta ei karda. Ainult kui keegi tema istumiskoha juures seisatab ja hakkab teda fotoaparaadiga sihtima, siis laotab ta ülbelt oma imeilusad tiivad laiali ja lendab kaugemale istuma.
Kahjuks sel suvel aga on linnuke kadunud olnud. Korra nägin teda suve alguses lendamas oma vanal kohal pesakasti juures, kuid rohkem enam mitte. Ka muudes kohtades Koiva ääres, kuhu on talle üles seatud pesakastid, pole enam näinud. Pildi leidsin internetist, mu enda tehtud pilt on kahjuks arvutivahetusega kuskile kaduma läind.
august 8, 2008
· Rubriigid: Ümbrus
Täna ilmus meie sellesuvise sarja Ääre Ärid viimane lugu – Taheva vallast.
Kuigi Taheva valla hingekirjas on rohkem mehi kui naisi, käib elu selles Valgamaa omavalitsuses naiste taktikepi all: kõik seitse vallaametnikku ja ligi kümne munitsipaalasutuse juhid on eranditult naised.
Tõsi, valla suurim ja mõjukaim ettevõtja on mees, aga kui lisada, et tegu on 78aastase talunikuga, siis tuleb küsimus – mis need teised mehed siis teevad – justkui iseenesest huulile.
„No mis teha, kui siin ääremaal pole meest, kes oleks valmis võtma vastutust ja kes tahaks vallaasju ajada,“ põhjendab Taheva vallavanem Monika Rogenbaum, miks ta neli aastat tagasi ehk aasta enne viimatisi kohalikke valimisi võttis vastu ettepaneku asuda vallavanema kohast loobunud meesterahva asemele. Olgu siinkohal siiski lisatud, et vallavolikogu kaheksast liikmest viis on mehed.
Jah, nii ongi kahjuks. Mehi on vallas vähemuses ning need, kes on, armastavad paljuski aega veeta poe taga suure kuuse alla õlut timmides ja päevade viisi omi “meesteasju” arutades. Või lihtsalt raske elu üle kurta. Sest keeruline on muidugi elada, kui töö tegemiseks poetaguse hobi kõrvalt aega ei jää. ja hobi iseenesest on ju ka küllalt kallis, nõuab igapäevaseid kulutusi.
Muidugi on meie vallas ka tublisid inimesi ning üldse tundub mulle, et elu veereb praegu kuidagi paremini kui veel 7-8 aastat tagasi. Rohkem põlde on haritud, külad on paremini korras ning inimesed tunduvad rõõmsamad. Virinat on üldiselt vähem. Ja eriti just viimasel ajal on paljud kohad ärganud ellu linnainimeste maakodudena. Selle trendi peale vaatasid kohalikud mumeelest alguses küll üsna võõristavalt, kuid nüüd on nad leppinud – parem tulgu vahestki korstnast suitsu kui üldse mitte kunagi.
juuli 30, 2008
· Rubriigid: Ropp töö, Ümbrus
See on Laanemetsa oja, mis on meie krundi piiriks. Oja asub majast nii 100 meetri kaugusel, kuid see 100 meetrit on oli läbitungimatu võpsik ajal, mil me J.ga siia jõudsime. Nii läbitungimatu, et paar esimest maakodu aastat ei üritanudki me oja äärde tungida. Teadsime vaid, et kuskil seal pidavat olema mingi oja.
Et päris oja kaldale jõuda, tuleb veel ilmatust järsakust alla ronida. Äkki see on mingi ürgorg vms? Peaaegu püstloodis on teine igatahes. Kevadel õitsevatest ülastest valge ja all oja ääres rullivad end lahti suured sõnajalad. Ja oja on tegelikult väikese jõe mõõtu, eriti suurvee ajal. Kuivaks ei jää ta küll kunagi, voolab Aheru järvest Koiva jõkke.
Vanad inimesed teavad rääkida, et otse meie kohal oja kunagi järveks paisutatud – veidi maad allpool on praegugi veel vesiveski varemed. Veski olevat töötanud veel 70ndatel, kuid pärast seda jäänud tühjaks ning praegu on tast püsti veel vaid mõned seinad. Kunagist veskitammi võib aimata, järvest pole aga enam midagi järel.
Läbitungimatu lepavõsa osutus pärast leppade eemaldamist hoopis jalakametsaks. Kipub lausa pargiks kätte. Jalakad pidid metsana olema suhtharuldased, meil aga kasvavad need küll nagu umbrohi – seemned idanevad ülihästi, kitku seda võsa nagu umbrohtu.
