Sel aastal ei olnud meil jaanituld.
Lillepeenrad on mattunud umbrohtu. Siiski mitte, umbrohust õnnestus ühel pärastlõunal siiski võitu saada mõneks ajaks.
Mu ürdipeenar koosneb sel aastal poolmetsikust küüslaugust ja sibulast. Poolmetsik küüslauk on mõnusalt krehvtine, kuigi pisikeste küüntega. Kuid päris nn sordiküüslauk kasvas üüratuks – täiesti kaubandusliku välimusega viljad. Ning porgandid on peenras juba samasuured kui poes müüdavad Kadarbiku talu omad. Ja jaanipäeval külvatud till-salat-redis on ka kõik valmis.
Mingeid istutustöid sel aasal ei toimunud ega toimu.
Ma ei kuulnud ööbikuid laksutamas.
Mu pea ei hakanud ringi käima toomingate lõhnast, sest mind lihtsalt polnud siis maal.
Mul pole aega käia maasikal. Aga maasikatest ma ilma ei jäänud ometi. Ema on mul hull marjamutt ja üks hea sõbrants tõi ka purgikese punaseid.
Ega vaarikal. Vale puha! Oma lemmikraiesmikul Oore tee ääres veetsin tõeliselt hurmava suvehommiku, pärast mida naasesin koju kolmeliitrise ääreni marju täis mannerguga. Ei ole midagi mõnusamat, kui minna soojal päikesepaistelisel hommikul vara-vara vaarikale. On veel nii vara, et parmud ja muud vastikud lendavad alles magavad, niiet marju saab korjata lausa pesuväel. Päike võtab ju raiesmikul iga kell. Ja kui tore on vaikselt omaette olla. Ümberringi kuuldub, kuidas miskid linnud omi asju ajavad ja üldse loodus oma elu elab.
Ega mustikal. Käisin ka mustikal. Marju on tänavu lihtsalt meeletult. Küll aga on sel aastal mingi jama minu seljaga, ei tea, kas vanadus või liiga palju tittedega toimetamist, aga küürutada ei kannata kohe üldse. Valutama hakkab.
Ja kindlasti mitte seenel. Lähen veel, kindlasti.
Ujuma vist sel aastal ei jõua ja ei tea, kas tohibki.
Jalgrattaga sõitma ka ei jõua ilmselt. Tervelt ühe korra käisin. Oh jeerum, sportlikku vormi pole enam ollagi. Kiiremas korras tuleb leida aega taas trenni tegemiseks.
Aga kõigest sellest pole midagi.
