Otseloomulikult on meie maakodusse paigaldatud ka suitsuandurid, oleme ju seadusekuulekad kodanikud. Andurid on sellised lihtsamat ja odamat tüüpi.

Kartsin neid paigaldades, et äkki hakkavad sunnikud pirisema ka siis, kui pliit suitsu sisse ajab. Sest vahest seda ikka juhtub ja halvimal juhul nii karmilt, et toas on õhk ikka jumalast sinine ning läbipaistmatu.

Selgub aga, et seda muret pole. Nimelt kees mul moos nii võimsalt üle, et pliidiraualt tõusis mega suitsujuga ning terve maja oli hetkega sinist suitsu täis. Andur ei teind teist nägugi…

Mnjah, tore muidugi, et andur moosisuitsu peale lärmi ei löönd. Samas tekib aga küsimus, et kui palju seda suitsu siis peab üldse olema, et see 100-kroonine andurike reageerima hakkaks. Kui maja põleb ja tuba on niimoodi suitsu täis nagu sellest moosist, andur aga vaikib – siis parimal juhul pääseb sest ehk vingumürgitusega, halvimal juhul aga….

A no vähemasti trahvi ei saa meile teha.

Hull kreegiuputus on sel aastal meil. Esteks miskid punased ja hästi magusad pisikesed kreegid, siis kollased ja hapumad (vist alõtshad) ning kohe valmib ka tohutu laar tavalisi siniseid kreeke. Aga mida nendega teha? Mõtlen just selliseid hoidiseid, kus kive ei pea kreekidel eemaldama. Sest see on küll mumeelest ülemõistuse töö.

Seni keetsin punastest “kivimoosi”, mis tuli täiesti hea. Ettevaatlikult tuleb ainult süüa, et hambaid ei murra:) Aga veel?

Äkki on neid võimalik kuidagi kuivatada, et siis talvel kompotti teha? Igasugused vihjed ja nõuanded on väga teretulnud.

Jaa, majandussurutis on ka metsa jõudnud. Metsad meie Laanemetsa kandis on rahvast ja autosid paksult täis. No marju ja seeni on tänavu muidugi ka palju, aga ausalt öeldes, ma ei tea viimase 10 aasta jooksul ainsatki aastat, kui neid poleks seal olnud. Aga vat nii tihedat liiklust neis metsades pole ma veel näinud.

Rahvas korjab kõike. Endale ja müügiks. Kui varem igavlesid marjade ja seente kokkuostjad suvel niisama, sest hind, mis metsaandide eest pakutakse oli ja on naeruväärne. Mõelge ise – 20 krooni kukeseene kilo eest. Aga no kilo kukeseeni, see on ju piltlikult öeldes terve kartulikotitäis. Seened ei kaalu ju mitte muhvigi.

Või 13 krooni mustikakilo eest. Kilot mustikaid annab ikka korjata, see on ju oma poolteist liitrit marju.

Kuid rahvas korjab. Hommikul minnakse ämbrite ja korvidega metsa ning õhtul viiakse “saak” kokkuostjatele. Paarkend krooni kah tänapäeval raha.

Kuidas sa ütled – kas “keera tuli ära” või “kustuta tuli”? Mina olen eluaeg öelnud, et tuled keeratakse ööseks ära või et viimane lahkuja keerab tule toast ära.

Novat ja meil maal nüüd saabki sõna otseses mõttes tuled ära keerata. J. vedas majja uued elektrijuhmed, pani ka kõik uued pistikud ja lülitid. Aga mitte tavalised, vaid vanamoelised. Mumeelest on üsna kole, kui vanas majas, kus on üritatud vana värki säilitada, äkki miskid jubedad plastmassist lülitid ja juhtmed silma kargavad.

Tõsi, see vana stiili taga ajamine on suhteliselt kallis, kordades kallim kui kuskilt ABC ehitusest ostetud elektrikaup. Müüb neid vidinaid Silman Elekter.

Kui juba elektrivärgist rääkida, siis saunas on meil juhtmevärk maskeeritud. Saun on seest must ja suitsunud, kasutusel on seega mustad juhtmed, mida müüakse samuti elektripoes nagu tavalisi valgeidki. Musti lüliteid siiski ei leidnud, värvisime siis valged pihustivärviga mustaks ja kogu värk on seinal oluliselt vähem silmatorkavam, mis ongi ju eesmärk.

Elu kahe kolmekuusega on maal ….hmmm…väljakutseid pakkuv. Eriti kui majas puudub kanalisatsioon, kaev asub 50 meetri kaugusel, kemps maja taga metsas ning sooja saab mõistagi ahju küttes, mitte elekriradika nuppe timmides nagu tsivilisatsioonis kombeks. Novat.

Kuid kui on olemas mõned põhivarustusse kuuluvad esemed ja üks lisakätepaar abiks, siis saab hakkama. Ülivajalikud asjad on:

Veekeedukann – ilma selleta on elu tõesti mõeldamatu, sest kuuma vett võib vaja minna igal hetkel (kakane tagumik! sry, ei enam kakast ei tule siin midagi)

Suur pott pliidil vee kuumaks ajamiseks – vanni tehakse ju nii, et köök köetakse saunaks, pliidil aetakse suur potitäis vett kuumaks ning kaevust tuuakse paar pange külma. Ja kolmekuused kilkavad rõõmust.

Triikraud – kui ise võid käia kortsund riietega, siis titeriietel peavad viigid sees olema.

Pesunöör köögis – heitlik kliima ei võimalda alati väljas pesu kuivatada, niiet teeme seda esiisade kombel. Mäletate – noorema õe või venna tõttu rippusid ju alalõpmata köögis ristirästi nööridel mähkmelapid jm taoline.

Pampersid, palju. Väga-väga palju.

Kiiktool – konkurentsitult parim koht titeimetamiseks ja -rahustamiseks.

Lapsevanker, mis on nagu tank – jeerum, kui hea meel mul on, et me ei ostnud mingit udupeent pöörlevate ratastega vankrit või sootuks kolmerattalist, vaid korraliku ja tugeva 4-rattalise emmaljunga. No on ikka hea riist küll metsa- ja külavaheteedel kärutamiseks.

Beebivalvur – meil on tavalised raadiosaatjad, mida saab titevalvuriks ümber progeda. Väga viis asjad!

Magamiskotid – Tallinna beebipaki kolekotid on täiesti ideaalsed magamiseks toas, kus hommikupoole ööd kipub jahedaks minema.

Sääsevõrgud akende ees – isegi kui hoida uksed pidevalt kinni ja võrk akna ees, satub mõni piniseja ikka tuppa ja muidugi kohe väikse abitu magaja kallale.

Palju riideid – pesumasinat meil mõistetavatel põhjustel pole, niiet ainus võimalus riietepesuks on käsitsi vanaheal kombel. Kui iga päev pesta, siis saab asja kuidagi järjel hoida, aga nii kui üks päev laisemalt võtta, on hunnik kohe juba üüratu. Sellepärast on vaja palju riideid.

Auto – meie maasektori lähedal käib küll autolavka, aga vahest tahaks ka normaalselt süüa, eks. Niisiis autot on vaja igal juhul, sest kuigi linnani on vaid 20 km, siis bussiga sinna juba ei lähe. Buss nimelt käib võimatult totratel aegadel.

Lisakätepaar – kui ma arvasin kunagi naiivselt, et kaksikutega on ka maal võimalik üksi hakkama saada, siis ma eksisin.  Kasvõi lihtne asi, nagu tite tagumiku pesemine nõuab ju kolme kätt. Kuidas seda protseduuri teha üksi, pole ma veel suutnud välja mõelda.

Ja nii ongi.

Sel aastal ei olnud meil jaanituld.

Lillepeenrad on mattunud umbrohtu. Siiski mitte, umbrohust õnnestus ühel pärastlõunal siiski võitu saada mõneks ajaks.

Mu ürdipeenar koosneb sel aastal poolmetsikust küüslaugust ja sibulast. Poolmetsik küüslauk on mõnusalt krehvtine, kuigi pisikeste küüntega. Kuid päris nn sordiküüslauk kasvas üüratuks – täiesti kaubandusliku välimusega viljad. Ning porgandid on peenras juba samasuured kui poes müüdavad Kadarbiku talu omad. Ja jaanipäeval külvatud till-salat-redis on ka kõik valmis.

Mingeid istutustöid sel aasal ei toimunud ega toimu.

Ma ei kuulnud ööbikuid laksutamas.

Mu pea ei hakanud ringi käima toomingate lõhnast, sest mind lihtsalt polnud siis maal.

Mul pole aega käia maasikal. Aga maasikatest ma ilma ei jäänud ometi. Ema on mul hull marjamutt ja üks hea sõbrants tõi ka purgikese punaseid.

Ega vaarikal. Vale puha! Oma lemmikraiesmikul Oore tee ääres veetsin tõeliselt hurmava suvehommiku, pärast mida naasesin koju kolmeliitrise ääreni marju täis mannerguga. Ei ole midagi mõnusamat, kui minna soojal päikesepaistelisel hommikul vara-vara vaarikale. On veel nii vara, et parmud ja muud vastikud lendavad alles magavad, niiet marju saab korjata lausa pesuväel. Päike võtab ju raiesmikul iga kell. Ja kui tore on vaikselt omaette olla. Ümberringi kuuldub, kuidas miskid linnud omi asju ajavad ja üldse loodus oma elu elab.

Ega mustikal. Käisin ka mustikal. Marju on tänavu lihtsalt meeletult. Küll aga on sel aastal mingi jama minu seljaga, ei tea, kas vanadus või liiga palju tittedega toimetamist, aga küürutada ei kannata kohe üldse. Valutama hakkab.

Ja kindlasti mitte seenel. Lähen veel, kindlasti.

Ujuma vist sel aastal ei jõua ja ei tea, kas tohibki.

Jalgrattaga sõitma ka ei jõua ilmselt. Tervelt ühe korra käisin. Oh jeerum, sportlikku vormi pole enam ollagi. Kiiremas korras tuleb leida aega taas trenni tegemiseks.

Aga kõigest sellest pole midagi.

Korilasel minus on sel suvel väga raske – no ei ole mul aega kaduda pikkadeks tundideks metsa uusi maasikaraiesmikke otsima. Pole aega vanadeski kohtades marjul käia. Aga lahendus tuli hoopis lähedalt – meie lilleaas on paksult maasikaid täis nüüd. Veel eelmisel aastal polnud seal eriti midagi, aga nüüd….voilaa….pargi aga lapsevanker aasaserva kase alla ja korja aga. Nii tegingi. Mõnus!!!

Kui aga aja kulgemisest rääkida, siis 21. juunil sai täpselt 10 aastat ajast, kui sain maasektori võtmed kätte. Selle aja jooksul on siin lõputult heina niidetud, lepavõsa raiutud, rämpsu roogitud, kopsitud, värvitud, ehitatud, suuri plaane tehtud. Pole lõppu näha, millal maasektor “päris” valmis saab. Nagu Tallinna linn teine. Seda enam, et varsti jääb 2-toaline pisike maja meile väikseks ja on vaja laieneda pööningule.  

Meie 5-päevane testperiood maal möödus ülimalt mõnusalt ja kui just taevast ei hakka sadama pussnuge ning väiksed tegelased haigeks ei jää vms, siis järgmisel nädalal kolime maale pikemaks ajaks. Kuuks vähemalt.

Päriselt ka. Meie sauna on vallutanud suured sipelgad, vist metsakuklased. Nagu kirjeldas asja J., on neid igal pool. “Isegi katuseharjal kõnnivad ringi, saun on seest ja väljast sipelgatega kaetud. Saunalaval ja eesruumis, igal pool on nad.”

Mingit kuhja küll veel kuskile ei kerkivat, kuid ilmselt käib selle agar projekteerimine. Keegi sellist maja oma majja muidugi ei taha. Ma ei tohi muidugi kirjutada, mida me sipelgatõrjeks tegime, sest nad on minuteada looduskaitse all. Ja justkui ametlik viis oleks nendest lahti saamine selline, et oodata, kuni pesa valmis ehitatakse ja siis kotti ajada kogu täiega ning kuskile mujale vedada. A no vabandust, tahaks saunas ka vahepeal käia.

Aa, ja väga kummaline on see, et 100 kraadine kuumus sipelgaid üldse ei loksuta. Nad ei teind teist nägugi selle peale ja sebisid edasi.

Meie Laanemetsa puust kirik on ilus, kuid haletsusväärses seisus. Katus laseb läbi ja kogu hoone mädaneb seetõttu. Millal seal viimati miskit toimus, kes seda teab. Samas on asi väärt säilitamist, sest sarnaseid puukirikuid olla Eestis üldse vaid 5 tükki.

Nüüd on õnneks aga hakanud asja liikuma. On moodustatud miski selts, kes hakkab kirikule hinge sisse puhuma. Et teine päris põrmuks ei variseks.

Tahaksin ka seal talgutel osaleda, kuid kahjuks ei saa. Mul ju nonstop talgud kodus. Söömistalgud. 3 nädalaste lastega ikka teise Eesti otsa naljalt ei sõida. Seda enam, et meie maakodu on sellistel ilusatel soojadel kevadpäevadel nii väikeste inimeste jaoks ikka pagana rõske ja külm.

Kuid kohalikust kirikust saab natuke pikemalt lugeda veel siit.