Vaata saadet Eesti Lood. Kartuli Vabariik.

Eile, kui vaatasin ETV filmi meie küla Tarmost, jäin natuke kurvaks. Ta tuli maale suurte unistustega, ideedest ja tehatahtmisest pakatades. Aga ma ei tea, kas see ongi nii või mulle ainult tundub, siis entusiasm on raugemas. Sellest ju ära ei ela. Seda enam, et kohalikud, noh niipalju kui neid üldse veel järel ongi, on tegelikult ikkagi väga skeptiliselt võõraste tulijate ja võõraste mõtete suhtes. Omaksvõtmine ja kaasatulemine on raske, tean seda omast käest. Olen ju isegi Laanemetsas veetnud nüüd juba tosin suve, aga ega ma ikkagi ei ole päris oma.

Vaatasin seda filmi ja jõnks käis läbi. Kuda see meie paari maja ja laguneva kirikuga Laanemetsa teleekraanilt küll nii fotogeeniline paistab… Ootan juba suve!

Imestate, miks ma ei räägi seenekorvist. Aga sellepärast, et korviga metsaminek on vähemalt minu praktika kohaselt suur viga. Siis lihtsalt ei leia seeni ega midagi. Seened põgenevad ja poevad peitu, sest haistavad kurja – keegi sissetungija tahab nad metsast ära viia. Aga kui minna “marjale” (sellepärast ka marjanõu) ning teeselda seente vastu täielikku huvipuudust, siis avanevad imelised uued seenekohad. Seened otse trügivad “marjulise” kotti ja lõpuks ka marjanõusse, kui kott täis saab.

Viimasel ajal olen peaaegu iga päev käinud paar tundi metsas ja naasnud kilekotitäie kukeseentega. Ega ise neid süüa enam ei jaksa, kuid korjamise-otsimise rõõmust ei saa ju loobuda, sestap olen nii mõnigi kord võtnud ette käigu “seeneautole”: iga päev läbib meie külakohta kolm seente-marjade kokkuostjat, kellele saab oma ülejäägid üle anda. Tõsi, raha, mis nad maksavad, on muidugi nutuselt vähe. Aga noh – minu jaoks on seente korjamine puhas fun, mitte aga oluline lisasissetulekuallikas nagu ta on suvel nii mõnelegi siinkandi inimesele.

Täna naeratas seeneõnn mulle eriti uhkelt. Sõitsin just imeaeglaselt ja auto aknast juba metsaalust raalides oma seenemaa poole, kui äkki …..wooo…otse tee ääres kõrguvad miskid hiigelseened. Tükki viis teisi. Suure alustassi suurused kübarad ja isendid ise olid vist lausa pool meetrit kõrged. Kahtlustasin, et on sirmikud ja kodus raamatu abil määrates selgus, et nii ongi. Elus esimest korda maitsesin sirmikusnitslit. Ja nagu näete – ma kirjutan seda postitust 7 tundi pärast salapäraste seente söömist, niiet järelikult olid need tõesti sirmikud ja mitte valged kärbseseened.

Minu esimesed sirmikud! Esimest korda nägin, korjasin ja sõin. Väga maitsvad seenešnitslid tulid välja.

Suurim isend oli vist oma 30 cm läbimõõdus, vaevu mahtus üksinda pannile.

Pealkiri on inspireeritud kohaliku superseenekorjaja kurtmisest väga märgade ja vihmas vettinud (likke) kukeseente üle. Teadupärast – mida vettinum seen, seda väiksem hind kokkuostjalt.

Tundub, et tänavune suvi on kohe eriti soodus nimetatud olendite eluks-oluks. Ei mäleta ühestki varasemast aastast Savilöövilt (ja neid on juba tosin!), et maaherilased oleksid oma olemasoluga meid kuidagi seganud. Aga vat tänavu segavad.

Meie krundil tegutseb palju mutte, kellega ma olen ammu loobunud võitlemast ning tundub, et nüüd on asunud nendega võitlusse maaherilased. Et mutid kihutatakse oma urgudest välja ja herilased asuvad asemele. Pean tunnistama, eriti pärast seda, kui rahumeelselt vaarikal käies neilt peletistelt neli valusat sutsu kätte sain, et mutid meeldivad mulle oluliselt rohkem kui maaherilased. Esimesed ei tule vähemalt karjakesi kallale, kui sa nende valduse lähedale satud. Aga maaherilased asuvad kindlapeale ründama muru niitjat, niisama pahaaimamatult pesa juurde sattunud ja üldse kõike, mis liigub ja eest ära joosta ei jõua.

Oleme siis J.ga nüüd jõudumööda võidelnud. Tulemused on vägagi kesised.

Pesa nr 1 – hämaruses mürki sisse, kauss peale, hommikuks vaikus. See läks küll hästi!

Pesa nr 2 ja 3 (häirivalt lähedal laste jooksukohtadele) – hämaruses mürki sisse, kauss peale….ja ei midagi! Hommikul veelgi tigedamad isendid. Kordasin sama veel 2 õhtut, tulemus null.

Siis proovisin põletatud maa taktikat. Tegin pesa nr 3 kohale suure heinalõkke (nagunii oli vaja heina põletada). Herilased olid marus, kuid elasid edasi.

Vahepeal käis senitundmatu loom ja kaevas lahti pesa nr 2. See oli hiigelsuur!!! Kuid ka tema ei saanud elukatest jagu, vaid need asusid oma pesa taastama.

Siis proovis ka J. pesa nr 2 kallal põletatud maa taktikat. Sedapuhku bensiiniga. Ei muhvigi!!! Kärg kõrbes ära ja hommikul oli liikumist vähem, kuid pärastlõunal käisid juba pesas parandustööd.

Lisan niisama juurde, et kõige selle kestel on ka leitud veel pesa nr 4 (muruniitja trajektooril), pesa nr 5 (vanas kakukastis) ja pesa nr 6 (no lõpuks, kulla maaherilased, suutsite ka leida normaalse koha oma pesale ja teha selle metsa, eemal meist! Olge rahus!)

Ja ärge mulle palun tulge rääkima, et maaherilased on nummid ja armsad ja kasulikud koduloomad, keda ei tohi mitte inimene oma rumaluses häirida. Kindlasti on nad nummid, aga mitte minu kodus. Korra päädis mulle kohtumine maaherilasega haiglasse sõiduga, sest sõrme saadud suts ajas käe paiste kuni küünarnukini. Tänavused 4 korraga saadud sutsu oleks ilmselt tekitanud sama, kui mul poleks seljas juhtunud olema pakse dressipükse.

Päev hiljem: Katsetasin pesa nr 2 juures veel põletamist. Õhtuhämaruses täitsin augu kaltsudega, valasin üle süütevedelikuga ja panin veel kirsiks koogi peale paari vanu säärikuid. Lõõmas terve tunni ja tossu oli maajailm täis. Aga hommikul tõesti enam ühtegi herilast ses paigas ei kohanud.

Kas teadsite, et kitsed söövad elupuid? Vot söövad nagu välja tuleb. Kas neist veel asja saab, ei mina tea. Suurema saab ehk kääride abil kujudada keraks, aga väiksemaga on vist tõesti kööga.

Samamoodi on kodanikud söönud nulgu, mõistagi forsüütiaid, noori tammesid…

Selle Tiina võib maha kanda. Puhtalt ära kooritud. Just hakkas kandma:( Sama saatus on tabanud teisigi noori õunapuid. Küsite, miks puud olid kaitsmata. Sellepärast, et talv tuli ülimalt äkki ning enne kui jõudsime puid sissemässima, oli tee maasektorini muutunud täiesti läbimatuks. Niimoodi terveks talveks.

Tahad tuppa saada? Siis kaeva!

Täna tegime ema ja väikeste koristajatega ammuse mõtte teoks. Pakkisime autosse lisaks tavalisele ujumisvarustusele ka reha, töökindad ja 150-liitrise prügikoti. Mina riisusin järveranna üle, ema ja Hanna-Helena toppisid prahi prügikotti. Saime terve kotitäie prügi, nii raske kott tuli, et ei jõudnud seda prügikastigi tõsta. Loodetavasti RMK omad jõuavad selle sealt kõrvalt enne ära vedada, kui mõni naljamees meie suure töö ja vaeva jälle laiali loobib.

Piltidelt väga “enne” ja “pärast” ei paista, aga puhtas rannas on parem olla küll. Muidu jälgi koguaeg, et mõni laps omale kellegi mahavisatet suitsukoni suhu ei topi…

Enne ja…

…pärast

Muidu on Aheru väga tore järv. Igati arenenud “infratsruktuuriga” paigake. RMK peab hoolt järveäärse telkimisala eest. Tegelikult on see endine metsavahikoht, Oore talu. Nüüd siis Oore telkimisala. Täiuslik talukompleks – rehielamu, ait, laut ja suitsusaun. Magamisnarid sees ja suitsusaun täiesti töökorras. Ja oh imet, polegi veel maha põletatud. Sest igasugu rahvast käib seal platsil kõvasti ja nii mõnigi korda ka siukest rahvast, kes ei suuda metsas olla ilma, et autotümakat põhja ei keeraks ja kõiki autouksi ei avaks.

Otse järveääres on päris rand. Kruusane selline. Grillimiskoht, laua, pingid, prügikastid, riietuskabiin, puutsee. Autoga saab päris järve äärde sõita, aga on ka pisike parkimisplats. Keegi muidugi teadis rääkida, et keskkonnainspektorid käivat seal aeg-ajalt rannas parkijaid trahvimas, miski

Ujumiskohas läheb vesi mõnusalt järk-järgult sügavaks, niiet meie kõige väiksemad kümblevad seal madalas vees suurima mõnuga. Vesi on ikka väga soe, aga on ka allikakohti, vahepeal külmemaid kohti.

Kaladest, kes seal järves elavad, ma ei kirjuta. Kes teab, see teab.

Mäletan oma lapsepõlvest, et umbes 20 aastat oli seesinane apteek avatud suisa viis päeva nädalas. Olid alles ajad!

A muidu põle viga. Igal reedel täpipealt südapäeval tuleb liha-, kala- ja piimaauto. Reede õhtuti, palun väga, on võimalus shopata autolavkas. Lähim pood on 5 kilomeetrit (jaa, seal saab isegi kaardiga maksta), postkontor kah. Kolmapäevane apteek 10 km, samapalju ka kultuurimaja ja kiriku ja raamatukoguni. 23 kilomeetri kaugusel aga Valga linn oma suurlinna tulede ja kümnete affatlevate kaltsukatega. Miks Valgat pole veel ristitud Eestimaa kaltsukapealinnaks?! Raudselt on ta selle nimetuse ära teeninud. Peatänaval igas teises majas sekond händ.

Aga see koht muidu oli just selline nagu me mäletame filmist Nukitsamees. Et sa muudkui lähed ja lähed ja eespool on aina ilusamad ja suuremad marjad. Niimoodi lähedki marjade järele sügavale metsa. OK, ära ei eksi ja nõiamajani ka ei jõua, aga tagasi annab ikka tulla.

Maasikad muidu juba õitsevad, niiet ehk kuskil 3 nädala pärast juba saab punast mammu.

Metsaraiumisest aga pole hullu, sinna raiesmikule tulevad varsti uued maasikad. Ja siis paari aasta pärast saab sellest vaarikaraiesmik ja siis kasevihamets. Mets on vaese mehe kasukas, jah. Midagi sealt ikka saab:)

Saunavanaga peab hästi läbi saama. Ei ole midagi nii, et muudkui käime ja lobistame saunas ja Saunavana sellega lepib. Mkmm. Tema tahab saada oma privaatset sauna. Et köetaks saun kuumaks ja keegi sinna vihtlema ning vett lobistama ei tuleks, et tema saaks siis seal ise lustida.

Tegelikult on ammune vanarahva tarkus, et maasauna peab aegajalt kütma “kuivalt” nö Saunavana meeleheaks. Et kütad sauna üles, aga leilitamist ei toimu. Lihtsalt lased kuumal toimida, hävitada baktereid, seeni, niiskust. Nii püsivat saun kaua ilma mädaniketa, mis muidu ju ikka niiskeid kohti meelsasti ründavad.

Kui me oleme maal ja ülepäeva sauna teeme, siis korra kuus on Saunavana saunapäev. Täna tegingi talle seda meelehead. Vana oli kohe õnnelik ja lubas sauna samahästi edasi hoida nagu senini.

Sel aastal on meil saunaräästa all üürnikuks üks rästas. Paistab, et ta on oma elamise uksele ka kellanööri pannud, sest mis see heinapallinöör seal muidu tolkneb. Proua rästas, anna andeks, et ülepäeva pead kannatama nende imelike kahejalgsete sebimist oma elamise ümber! Aga ausalt, me sinu poegi ei puutu, niiet tunne ennast nagu kodus!

Kolm päeva hiljem: Nojah. Nende rästapoegadega läks halvasti. Ühel hommikul oli pesaalune munakoori täis ja pesa tühi. Ärritunud emarästas käratses veel lähedase toominga otsas. Looduslik valik..

Jah, me oleme nüüd kõik Savilöövil. Nüüd siis loodetavasti pikemalt kui kunagi varem. Homme saab juba nädal aega siiakolimisest ja ma ei suuda ikka veel oma õnne uskuda. Täna aknaalust lillepeenart rohides jõudis mulle äkki pärale, et ossaaa…ma saangi sel aastal nautida oma töö vilju pikemalt, kui pühapäevaõhtul auto tahavaatepeeglist:) Et jah, ma ei peagi lahkuma siis, kui terve nädalavahetuse kestnud hoogtöö tulemusel on maasektoris muru siledaks niidetud, lillepeenrad üle käidud ja maja just mõnusalt soojaks köetud. Sest nii see on ju senini alati olnud. Et just siis, kui hakkab õieti mõnus, tuleb hakata linna tööle sõitma.

Praegune pikk perspektiiv tundub äärmiselt mõnus. Jube hea on ärgata hommikul teadmisega, et pole õieti kuhugi kiiret. Et me lihtsalt oleme siin, naudime kevadet ja kõike seda looduse muutumist. Varsti on ju algamas aasta ilusaim aeg – just täna vaatasin, et toomingaõied on juba natuke valged. Paari päeva pärast ilmselt hakkavad õitsema. Ja siis on ööbikud ka kohe kohal. Ööbik pidi tooma ka öösooja. Näis siis, praegu on küll hommikuti maa veel täitsa valge ja krõbisev olnud.

Meie pere kõige nooremad, aastased Hanna ja Helena, kaifivad maaelu samamoodi nagu suuredki. Ikka huvitavam on maast uurida rohuliblesid, kui suitsukonisid, klaasikilde ja koerakakat. Kiigeatraktsioon õunapuu küljes leiab ka tihedat kasutust. Ja kui tore on toas vaadata ja kuulata, kuidas tuli ahjus põleb!