Archive for juuli 25, 2008

Puitunud ohakas on kõvem kui vikativars

Tagasi mõeldes, siis esimese maasuve märksõna oli kindlasti „vikativarred”. Neid läks nagu leiba, sest jaanipäevaks kõrgeks kasvab rohi ning eriti kõrgeks siis, kui seda mitu aastat pole niidetud.

 

Arvate, et ma oskan jõle hästi vikatiga niita? Tutkit. Heinaniitmine oli ikka meeletult raske töö ja tulemus õudne ebaühtlane songermaa. Mu naabrinaine, kes oma niitmisoskuste poolest võiks osaleda vikatiga niitmise Eesti meistrivõistlustel nimetaks mu stiili „konnatapmiseks”. 

 

Jaa, ma tean teoreetiliselt, kuda vikatiga niitmine käib. Vanaisa niitis ju iga päev jänestele heina ette ja eks ma ikka nägin, kuidas ta seda tegi. Ja täpselt samasugused olid ka mu luiskamiskogemused. Et luisk tuleb märjaks kasta ja siis mööda vikatitera edasi-tagasi nühkida.

 

Igatahes nägid tollased päevad välja umbes nii: hommikul kastega niitma, natukese aja pärast vikatil vars pooleks ja linnasõit. Uue varre järele. Eks nad seal vikativarrepoes võisid mind küll imelikult vaadata – miski tibi käib pea iga päev vikativarsi ostmasJ

 

Vikativarred läksid sellepärast, et niidetav polnud hein, vaid mingid ohakad, putked jm taoline. Ja mingeid suuri muruplatse vikati abil muidugi ei loonud, hea, kui jaksas kuidagi teeraja kaevu juurde, puukuuri ja sauna sisse niita. Alles mitu aastat hiljem sai J. jagu sest lõputust putkemerest, mis kõikjal lokkas. Korraliku trimmeriga muidugi.

Advertisements

5 kommentaari »