Meie oma jõgi

See on Laanemetsa oja, mis on meie krundi piiriks. Oja asub majast nii 100 meetri kaugusel, kuid see 100 meetrit on oli läbitungimatu võpsik ajal, mil me J.ga siia jõudsime. Nii läbitungimatu, et paar esimest maakodu aastat ei üritanudki me oja äärde tungida. Teadsime vaid, et kuskil seal pidavat olema mingi oja.

Et päris oja kaldale jõuda, tuleb veel ilmatust järsakust alla ronida. Äkki see on mingi ürgorg vms? Peaaegu püstloodis on teine igatahes. Kevadel õitsevatest ülastest valge ja all oja ääres rullivad end lahti suured sõnajalad. Ja oja on tegelikult väikese jõe mõõtu, eriti suurvee ajal. Kuivaks ei jää ta küll kunagi, voolab Aheru järvest Koiva jõkke.

Vanad inimesed teavad rääkida, et otse meie kohal oja kunagi järveks paisutatud – veidi maad allpool on praegugi veel vesiveski varemed. Veski olevat töötanud veel 70ndatel, kuid pärast seda jäänud tühjaks ning praegu on tast püsti veel vaid mõned seinad. Kunagist veskitammi võib aimata, järvest pole aga enam midagi järel. 

Läbitungimatu lepavõsa osutus pärast leppade eemaldamist hoopis jalakametsaks. Kipub lausa pargiks kätte. Jalakad pidid metsana olema suhtharuldased, meil aga kasvavad need küll nagu umbrohi – seemned idanevad ülihästi, kitku seda võsa nagu umbrohtu.

Advertisements

4 kommentaari so far »

  1. 1

    kukupaike said,

    Ää, kas kevadel paar noort jalakat saaks aeda istutamiseks?

  2. 2

    maasektor said,

    Vabalt, tuleta mulle kevadel meelde. Samas kas oled ikka kindel? Need kasvavad sigasuureks ja üsna kiiresti.

  3. 3

    Kadi said,

    Hei!
    Minu poolt ka hilinenud “Palju õnne“ Teile duubel-põnnide sünni puhul! (Teile tundmatuna võtan julguse kokku natuke Teile isiklikku teemasse sulpsata :D)
    Aga nüüd siis,miks kirjutama hakkasin…
    Olles nüüd oma armsas kodus jõudnud ära sügisesse saata esimese suve,oleme hakanud end vaikselt sisse elama… s.t. näeme oma silmaga ja igapäevaselt,kuidas kõik meie ümber muutub ja kuidas siin asjad toimivad.Ja miks just siia,Laanemetsa oja “lõiku“ kirjutan,vat selle põhjus on järgnevas….
    Juba mingi julge kuu tagasi leidsime kohe oma talu lähedalt vähe ülesvoolu minna kopratammi.Vesi langes ojas ikka kriitiliselt.Oleme oma jõdudega ikka seda lõhkunud,küll oleme ka keskkonnakaitsega ühenduses olnud ja abi palund.Nimelt tean,et kooskõlastatuna on võimalik Kaitseliidult saada abi tammi õhkimiseks.See eeldab avaldusi maaomanikult jne. On aga teostatav….teoreetiliselt vähemalt.Meie tamm on aga (tuleb nüüd välja),väikseim mure,sest eilse seisuga saime teada,et koprad on ehitanud otse Mudajärve suudmesse tammi ja seega kogu oja voolu otse järve kaldalt peatanud. No veetase meie tammi lõhkumisega paranes ka vaid tunniks ja nii on olnud see siis,nagu öeldud viimane kuu küll juba kindlasti.Kahju,sest meie jões on kalad ja vähid…
    Eile siis käisime mehega oma jõududega Mudajärve ääres asja uurimas ja lõhkusime ka mingi osa tammi.(PS! Aheru järvest läheb pisike kanal – jõeks palju nimetada- Mudajärve ja alles sealt saab siis alguse Laanemetsa oja). Oleme mehega paaditanud selle tee,kuni ojja langend puud teekonna katkestasid.
    Okei.See selleks. Eile siis müttasime tammil,mis on küll osalt tühja töö,teades,et varsti on tamm uuesti usinate ja mu meelest hämmastavalt tarkade loomade poolt taastatud,aga vähemalt on täna jões vee seis kõrgeim,mida siiani eales Laanemetsa ojas näinud oleme.
    Väikese ääremärkusena olgu mainitud,et Keskkond käskis kohalike jahimeestega rääkida,et see pidada nende kohustus olema kopraid jahtida ja tammesid lõhkuda.Ka seda öeldi,et kui jahiselts pole nõus,siis tuleb Keskkonda teha avaldus ja siis juba sunnitakse neid seda tegema…No tahan ma ja siin kedagi sundida ja kes muu asjast ikka huvitub,kui vaid see,kes jõega otseselt kokku puutub.Mul relvaluba netu ja ega ma keskit laskma lähekski.Kust aga leida kompromiss looduse-jahimeeste-riigiasutusega…?Ei tahaks küll,et oja ära kuivaks,jättes järele mudase kraavi koos hukkund kalade ja vähkidega.
    Eks me ikka käime mehega “tuuleveskitega“ võitlemas,meie lõhume-nemad jälle ehitavad.Kui aega jagub,kui endale suured kalamehe kummikud sebime,siis järsku tihkemingi,aga kardan,et selles võitluses jääme me peagi kaotajateks.
    Igal juhul,vaatame.Ega ma jonni ei jäta ja mis minu võimuses,seda ka teen,et Laanemetsa oja ikka voolaks ja silmailu pakuks.
    Ilusat sügist!,Mäe-Veski pere!

  4. 4

    Kriss said,

    Tänud õnnede eest!

    No küll teie olete ikka tublid inimesed. Kobrastega võitlmine on tõesti vist kui tuuleveskitega võitlus. Jahimehed ei viitsi teisi vist küttida eriti, vähemasti ma pole kuulnud, et koprajaht oleks kuidagi prestiizhne nagu muidu jaht ju on. Sellepärast neid sunnikuid nii palju on ka. Maantee sillast üleval pool on neil ju terve paradiis, põmst on nad sinna omale terve soo tekitanud.

    Meil on ka ikka meeles mõlkunud, et peaks oja kasvõi sisse kukkunud puudest puhastama, aga paraku on see seni vaid mõtteks jäänudki. Maja ümber nii palju tegemist, et ojani lihtsalt pole veel jõudnud:(

    Olge tublid, “ülemised naabrid”!


Comment RSS · TrackBack URI

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: