No mitu korda ma pean ühte (maa)herilast tapma?

Üle pika aja kirjutan siia ja kohe nii karmidel teemadel. Maaherilastest.

Tundub, et tänavune suvi on kohe eriti soodus nimetatud olendite eluks-oluks. Ei mäleta ühestki varasemast aastast Savilöövilt (ja neid on juba tosin!), et maaherilased oleksid oma olemasoluga meid kuidagi seganud. Aga vat tänavu segavad.

Meie krundil tegutseb palju mutte, kellega ma olen ammu loobunud võitlemast ning tundub, et nüüd on asunud nendega võitlusse maaherilased. Et mutid kihutatakse oma urgudest välja ja herilased asuvad asemele. Pean tunnistama, eriti pärast seda, kui rahumeelselt vaarikal käies neilt peletistelt neli valusat sutsu kätte sain, et mutid meeldivad mulle oluliselt rohkem kui maaherilased. Esimesed ei tule vähemalt karjakesi kallale, kui sa nende valduse lähedale satud. Aga maaherilased asuvad kindlapeale ründama muru niitjat, niisama pahaaimamatult pesa juurde sattunud ja üldse kõike, mis liigub ja eest ära joosta ei jõua.

Oleme siis J.ga nüüd jõudumööda võidelnud. Tulemused on vägagi kesised.

Pesa nr 1 – hämaruses mürki sisse, kauss peale, hommikuks vaikus. See läks küll hästi!

Pesa nr 2 ja 3 (häirivalt lähedal laste jooksukohtadele) – hämaruses mürki sisse, kauss peale….ja ei midagi! Hommikul veelgi tigedamad isendid. Kordasin sama veel 2 õhtut, tulemus null.

Siis proovisin põletatud maa taktikat. Tegin pesa nr 3 kohale suure heinalõkke (nagunii oli vaja heina põletada). Herilased olid marus, kuid elasid edasi.

Vahepeal käis senitundmatu loom ja kaevas lahti pesa nr 2. See oli hiigelsuur!!! Kuid ka tema ei saanud elukatest jagu, vaid need asusid oma pesa taastama.

Siis proovis ka J. pesa nr 2 kallal põletatud maa taktikat. Sedapuhku bensiiniga. Ei muhvigi!!! Kärg kõrbes ära ja hommikul oli liikumist vähem, kuid pärastlõunal käisid juba pesas parandustööd.

Lisan niisama juurde, et kõige selle kestel on ka leitud veel pesa nr 4 (muruniitja trajektooril), pesa nr 5 (vanas kakukastis) ja pesa nr 6 (no lõpuks, kulla maaherilased, suutsite ka leida normaalse koha oma pesale ja teha selle metsa, eemal meist! Olge rahus!)

Ja ärge mulle palun tulge rääkima, et maaherilased on nummid ja armsad ja kasulikud koduloomad, keda ei tohi mitte inimene oma rumaluses häirida. Kindlasti on nad nummid, aga mitte minu kodus. Korra päädis mulle kohtumine maaherilasega haiglasse sõiduga, sest sõrme saadud suts ajas käe paiste kuni küünarnukini. Tänavused 4 korraga saadud sutsu oleks ilmselt tekitanud sama, kui mul poleks seljas juhtunud olema pakse dressipükse.

Päev hiljem: Katsetasin pesa nr 2 juures veel põletamist. Õhtuhämaruses täitsin augu kaltsudega, valasin üle süütevedelikuga ja panin veel kirsiks koogi peale paari vanu säärikuid. Lõõmas terve tunni ja tossu oli maajailm täis. Aga hommikul tõesti enam ühtegi herilast ses paigas ei kohanud.

Advertisements

1 Response so far »

  1. 1

    Jaan Kaer said,

    Kõiksuguste “ise-teen-pesa” mesi-herilaste suhtes on kõige parem abinõu nende liigutamine talvisel perioodil. Mul oli ühes garaažis loonud pesa väga kaunid ja loomingulised herilased. Kaunis struktuurne ja reljeefne pesa oli. Aga kuna ta kohe ukse vahetusse jäi, pidasid nemad just end territooriumi kuningateks. Siiski – esimeste külmadega nende tegevus rauges täielikult. Aitas ühe 200L koti “pähe tõmbamine” ning uksetala küljest maha lõikamine. Need “linnud” siiski peale seda muutust enam ei toibunud. Uuesti nad samasse kohta pesa ei teinud ja vanas jäi ka peale seda vaikuss majja.


Comment RSS · TrackBack URI

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: