Seenne omma väägä likke!

Nagu pealkirjast aimata võite, tuleb juttu seentest ja seenelkäimisest. Ma olen päris seenehull! Ei ole mõnusamat tegevust, kui võtta kilekott ja marjamannerg ning kaduda mõneks tunniks metsa. Üksinda, tingimata üksinda.

Imestate, miks ma ei räägi seenekorvist. Aga sellepärast, et korviga metsaminek on vähemalt minu praktika kohaselt suur viga. Siis lihtsalt ei leia seeni ega midagi. Seened põgenevad ja poevad peitu, sest haistavad kurja – keegi sissetungija tahab nad metsast ära viia. Aga kui minna “marjale” (sellepärast ka marjanõu) ning teeselda seente vastu täielikku huvipuudust, siis avanevad imelised uued seenekohad. Seened otse trügivad “marjulise” kotti ja lõpuks ka marjanõusse, kui kott täis saab.

Viimasel ajal olen peaaegu iga päev käinud paar tundi metsas ja naasnud kilekotitäie kukeseentega. Ega ise neid süüa enam ei jaksa, kuid korjamise-otsimise rõõmust ei saa ju loobuda, sestap olen nii mõnigi kord võtnud ette käigu “seeneautole”: iga päev läbib meie külakohta kolm seente-marjade kokkuostjat, kellele saab oma ülejäägid üle anda. Tõsi, raha, mis nad maksavad, on muidugi nutuselt vähe. Aga noh – minu jaoks on seente korjamine puhas fun, mitte aga oluline lisasissetulekuallikas nagu ta on suvel nii mõnelegi siinkandi inimesele.

Täna naeratas seeneõnn mulle eriti uhkelt. Sõitsin just imeaeglaselt ja auto aknast juba metsaalust raalides oma seenemaa poole, kui äkki …..wooo…otse tee ääres kõrguvad miskid hiigelseened. Tükki viis teisi. Suure alustassi suurused kübarad ja isendid ise olid vist lausa pool meetrit kõrged. Kahtlustasin, et on sirmikud ja kodus raamatu abil määrates selgus, et nii ongi. Elus esimest korda maitsesin sirmikusnitslit. Ja nagu näete – ma kirjutan seda postitust 7 tundi pärast salapäraste seente söömist, niiet järelikult olid need tõesti sirmikud ja mitte valged kärbseseened.

Minu esimesed sirmikud! Esimest korda nägin, korjasin ja sõin. Väga maitsvad seenešnitslid tulid välja.

Suurim isend oli vist oma 30 cm läbimõõdus, vaevu mahtus üksinda pannile.

 

Pealkiri on inspireeritud kohaliku superseenekorjaja kurtmisest väga märgade ja vihmas vettinud (likke) kukeseente üle. Teadupärast – mida vettinum seen, seda väiksem hind kokkuostjalt.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: