Öö metsas

Alumati järv ja ujuv saar sellel. Öö jooksul oli pildil nähtav saar ujunud järvekese teise otsa.

Veetsime tänase öö metsaonnis meie lähedal Alumati metsajärve ääres. Põhimõtteliselt olen seda metsaöö mõtet veeretanud juba juuni algusest saati, aga kord ei olnud ilm ja aeg sobiv või ei leidunud kaaslast. Aga nüüd klappis kõik: selge täiskuuöö, soe ilm, neli vist ise ka veidi metsa-poole naist.

Niisiis toppisime õhtul madratsid, voodiriided, teekannu ja nipet-näpet nosimist autosse ja startisime Alumati poole. Huhh…süda vajus saapasäärde, kui nägin, et seal seisavad kaks udubeent jeepi. A õnneks lahkusid nad kohe, nii et saimegi paiga endale. Ma olen Alumatil palju kordi käinud ja mitte kunagi pole seal olnud ühtki inimest. Seegi kord tahtsime olla täielikus eraldatuses. A võta näpust – kohe saabusid miskid poolpaljad puuraidurid, kes olid vähemalt sama üllatunud kui meie. Käisid korra järve ääres ja hiilisid õnneks minema. Jõudsime juba rõõmustada, kui saabus kaks jalgratturit. Panid telgi üles ja asusid ööbima. Ja olid äärmiselt imestunud, leides metsast hulga väikseid ja suuri naisi. Õnneks olid toredad ja vaiksed inimesed, mitte miskid tümpsukolistajad. Loodetavasti meie lõõtspilli kääksutamine neid väga ei häirinud.

Keetsime lõkkel teed ja küpsetasime vorste. Sõime mustikaid ja otsisime seeni. Imetlesime järves elavaid ererohelisi tiigikonni. Saatsime päikese järve taha ja tervitasime vastassuunast tõusvat täiskuud. Lugesime taskulambivalgel Kivirähu lastejutte. Idee suplusest kuuvalgusesse uppuvas öises metsajärves jäi küll teostamata “naabrite” pärast. Ehk teinekord.

Igatahes magasime öösel kõik neljakesi vähemalt sama hästi kui oma kodus. Milline vaikne öö, ükski puuoks ka ei liikunud. Ja mets oli öösel nii valge, et loe või raamatut.

Üritusele pani punkti imeline kohtumine varahommikusel koduteel. Mõnekümne meetri kaugusel meist ajas omi asju metsisekukk. Suur nagu kalkun ja nii üllatunud äkitsest auto ilmumisest, et kulus hea minut, enne kui ta suure robinaga õhku tõusis ja ära lendas.

Olen ka varem sel teel metsist kohanud, kuid pole saanud temaga nii kaua tõtt vaadata. Nüüd jäi ta isegi pildile.

Vaimustus minus kestab ja teen juba uusi plaane, kuidas metsa ööbima minna.

Improviseeritud õhtusöök ja pillilugu.

Konnauurijad.

Dimpeli-dampeli tiigikonn, kõnnib kõhul ksülofon (on üks siuke lastelaul, mis seda tiigikonna nähes hakkas kummitama)

Metsaöö oli 3-aastastele täielik seiklus

Koduteel kohatud metsisekukk.

1 Response so far »

  1. 1

    […] Kui ma Hannale ja Helenale mokaotsast mainisin, et võiks minna metsa ööbima, siis järgmisel minutil olid neil asjad pakitud ja ülejärgmisel minutil istusid nad juba sõiduvalmitena autos. Nemad on ju juba metsaelu proovinud. […]


Comment RSS · TrackBack URI

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: