Kõrvits

 

Kui ma eelmine kord nii umbes 10 aastat tagasi üritasin Savilöövil kõrvitsaid kasvatada, lõppes üritus pärast seda, kui öökülm kolmandat korda istutatud taimed nii jaanipäeva paiku ära võttis. Lõin käega, saab ju ka ilma kõrvitsata, kui selle kasvatamine selline närvikulu on.

Eelmisel sügisel sai me suur tuba uue põranda ja ühes sellega kerkis aianurka põranda alt välja tõstetud mullast paras hunnik. Segasime sinna komposti hulka ja naljaviluks panin kevadel kolm kõrvitsataime otsa kasvama. Jälgisin hoolikalt ilmateadet ja paar kevadööd veetsid noored taimed ämbrite all külmavarjus.

Juuli keskpaigaks oli pool aianurka kõrvitsat täis ja suundus teine reipal sammul üle aia mäest alla sauna poole. Pisikesed pöidlasuurused kõrvitsamummud ka küljes. Nüüd lõikasin esimese ja kõige suurema palli küljest ära. Andis teist tõsta ja kaal on nunnul 13+ kg. Nunnusid on tulemas veel vähemalt neli. Lahti lõigates selgus, et see esimene oleks võinud veelgi kasvada – seemned veel väga valged. Aga maitselt oi kui hea magus.

Nii, et kõrvitsakasvatamises pole üldse mingit kunsti. Lihtsalt ilmaga peab vedama.

Läheb ta vanakooli kõrvitsasalatiks purkidesse. See on Hanna ja Helena üks lemmiktoite, mida nad võivad lihtsalt ohjeldamatult süüa.

Ja muidugi saab temast teha igasuguseid kooke. Näiteks sellist.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: