Me elame nüüd juba teist nädalat Savilöövil ja oleme olnud ime tunnistajad. Kui me siia tulime, oli maa veel pruun, puudel polnud lehepoegagi ja maaelanikud käisid alles mütside ning sallidega. Ööd olid külmad ja maa hommikul valge. Kask tilkus alles mahla. Metsa all oli mõnes kohas lund.
Siis äkki hakkas juhtuma. Võib-olla olen ma siiani olnud pime, aga ma tõesti ei teanud, et kased lähevad lehte kolme päevaga! Et kui seista vaikselt kase kõrval, siis on peaaegu et silmaga näha, kuidas lehed tulevad. Või et muru kasvab 10 päevaga nullist selliseks, et aeg on niiduk välja ajada. Või et sentimeetrine rabarberihakatis kasvab sama ajaga koogi- ja kisellivääriliseks. Jah, ma pole varem märganud, et kevad tuleks nii äkki. Ehk on see sellepärast, et varasematel aastatel on ta siin juba alati kohal olnud sel ajal kui meie siia jõuame. Sel aastal lihtsalt jõudsime meie enne teda:) Ja nägime imet, kuidas hallist sai heleroheline.
Lehiseõied
Kreegiõied
Maasikaõied
Nurmenukud, mida pole jõutud veel teeks keeta või salatiks hakkida
Murtud süda, mis pole jõutud veel ära kakkuda:)
Ahunapalu maasektori veebikodu 
Lisa kommentaar