Archive for mai 16, 2013

Ma hulgun ja hulgun

Mööda metsi Koiva ääres. Mida ma sealt otsin? Kui ma seda ise teakski. Seeni, neid kevadisi, leian ma igatahes eranditult vaid siis, kui mul ühtegi kotti kaasas pole. Pigem otsin vist iseennast, rahu ja ärevusele maandust.

Hea on hulkuda. Ma ei vaata kella. Hakkan mingil ajal astuma ja kaon. Kõrvas Beethoveni üheksas või midagi taolist. Ma ei karda eksimist, see mets on mulle justkui kodu. Koiva on kuskil otse ees, tuleb vaid minna. Kui jõuan jõe äärde, siis muusikutel on parasjagu käsil Ood Rõõmule.

Beethoveni üheksas sümfoonia on maagiline. Ma armusin sellesse esimesest helist. See juhtus umbes 20 aastat tagasi muusikateooria tunnis, kui meil oli kohustus see teos endale risti and põiki selgeks teha. Sellest ajast peale olen seda tükki kuulanud kümneid kui mitte sadu kordi. Ma tean peast igat helikäänakut, igat harmooniat ja igat fraasi. Võin kaasa laulda ja…khmm…vahest teengi seda. See on hämmastav lugu, mis kuulates hakkab pea sees justkui helisema. Äkki sellepärast, et ta pidi niimoodi ka Beethovenil peas helisema, sest seda kirjutades oli ta juba täiesti kurt.

Oi, liivasele teele on jäänud kellegi jäljed. Hmm….kas siin tõesti peale minu veel keegi kõnnib? Häh, olen ikka topsik – ise käisin siin ju eile ja päev enne seda. Ainult teised kingad olid jalas! Näe, nüüd ajan ennast iseenda jälgi pidi taga nagu Puhh ja Nodsu.

Jõe ääres panen kõrvamängija kinni ja kõnnin paljajalu üle puisniidu. Siin ei ole vaja tehishelisid. Koiva on täiesti eriline jõgi ja ma olen kogu oma teadliku elu suviti alati Koiva ääres käinud. Ma ei tea, et ükski teine jõgi lõhnaks nii nagu Koiva. Võibolla on see mingi taim, mis siin kasvab, aga selle lõhna järgi on Koivat võmalik kinnisilmi ära tunda.

Ahmin seda lõhna sisse ja istun vaikselt “oma” kohas jõe ääres. Siin tulevad head mõtted – lugudele tekivad ise pealkirjad ja lead`id (insiderid teavad, et neid eestikeeli juhtlõikudeks nimetet lauseid on kõige raskem kirjutada), situatsioonidele tekivad lahendused, mõtted lähevad õigeks. Kui vaikselt istuda, siis hakkab kuulma. Alalõpmata lööb jões mõni kala lupsu. Konnad annavad kontserti. Põõsastikus käib agar lindude sädistamine. Puisniidu taga metsas kukub kägu ja kuskil hüüab peoleo lakkamatult ennast nimepidi. Teiselpool jõge on Lätimaa ja üks õunapuu õitseb otse jõe ääres. Kas seal oli kunagi kellegi taluõu….? Ei tea…

Õnneks pole minu kohas kedagi. Kuigi jälgi on palju, kalamehed vist. Siin saab praegu veel käia, sest varsti algab pärissuvi ja siis on jõeäär täis autodega seltskondi, kes üritavad sõita peaaegu et jõkke, looduse helisid hirmsa tümakaga matavad ja endast kõikjale purke ja pudeleid maha jätavad. Siis ma siia enam ei tule enne kui käes on sügis ja tümakakuulajad lahkunud. Tulen ja korjan rämpsu kokku. Ja istun vaikselt. Kuulan ritsikate viiuldamist ja kalalupsu.

Ja kui koju lähen, olen palju parem inimene.

Comments (1) »