Archive for juuni, 2013

Kitsarööpmeline raudtee Lätimaal

IMGP3214       Nii väike vedur ja nii väike raudtee.

Meie lähedal on üks tore vaatamisväärsus ehk kõikseviimane jupike kitsarööpmelist raudteed ühes sellel pidevalt kurseeriva tillukese rongiga. Muuseumraudteena säilitatav Aluksne-Gulbene lõik on 33 km pikk ja viimane säilinud jupp 211 kilomeetrisest Valga–Mõniste–Ape–Aluksne–Gulbene raudteest, mis oli üleüldse esimene raudteeliin Liivimaa kubermangus. Rong pandi liinil käima juba 1903ndal aastal, niiet tänavu on raudteel ümmargune 110 aasta juubel.

Eesti poole peal olevat kirjade järgi liiklus lõppend 1970ndatel, aga see on küll veider, sest minu ema mäletab, et tema lapsepõlves mingit rongi enam ei käinud ja Valgast Lätimaale vanaema juurde kõnniti sõjas purustatud raudtee tammi mööda. Mingi puruks lastud sild olevat veel eriti õudne olnud väikesele tüdrukule. A no ilmselt ajab ta midagi segi ja võibolla neid raudteid oli siis hulgim siinkandis:)

IMGP3232

Muuseumraudteest veel siin.

Rongisõidu mõtte kohta võib öelda, et “mõeldud-mindud”. Juba ülikuulsas ristsõnalinnas Apes suutsime eksida. See Ape on tõesti veider koht – no mitte kunagi ei suuda ma seda läbida ära eksimata ja esimesel katsel. GPSist ei tea ma midagi ja kaarti polnud. Siiski õnnestus Lätimaalt leida ka Aluksne linn, millele samuti korraliku ringi peale tegime ja paljusid kohalikke tüütasime küsimustega, et kus ometi asub jaam. Läti noored ei oska ju vene keelt! Mitte et ma seda ise oluliselt oskaks.

Jaamas seisiski tilluke rong kõigest kahe vaguniga. Muhe rongijuht ja veel muhedam konduktor. Üks pere oli veel sõitjateks peale minu pesakonna. Nemad läksid siis rongiga kõikuma ja mina kimasin neile Stameriene nimelisse külla vastu.Oi, retk läbi Lätimaa, kui bensiin hakkab lõppema ja pole aimu ka, ka sõidad üldse õigele poole. See kaart, mille googlemapsist omale märkmikku kritseldasin, ei vastanud absoluutselt tõele. A no õnneks kohtasin ikka kuskil Lätimaa sügavuses õigel ajal väikest rongi ja oma inimesi. Ja isegi bensiini jätkus lähima asustatud punktini. Neid, muide, on Lätimaa selles nurgas väga harvalt. Põhiliselt on seal meža, meža, meža. Vist peaks endale autosse ikka mingi kaardi hankima.

Läti riigile aga au ja kiitus, et nad seda rongivärki üleval hoiavad. Raha selle rongi käigushoidmine ilmselgelt sisse ei too ning kindlasti oleks odavam raudtee lihtsalt vanarauaks müüa.

IMGP3237

Ülinunnu jaamahoone.

IMGP3236

Nii ta sõidab – tossutades, iga maja juures vilet andes ja kahele poole kõikudes.

IMGP3242

Läti “kaart”

IMGP3241

Üks paljudest Ape linnaelanikest.

Comments (1) »

2×2

Head sõbrad Lembe ja Neeme (kaksikud, nädal nooremad kui Hd) käisid külas. Päev, mille märksõna on “chill ja lill”.

 IMGP3201  Ega vist väga sageli ei juhtu, et Laanemetsa rahvakiigel saab kokku niipalju kaksikud.

IMGP3207

Selle torni me vallutame! Tellingumäel

IMGP3209

Hanna, Neeme, Lembe, Helena – üleval tornis

IMGP3200

 

Leave a comment »

Vihategu

IMGP3193

Käes on vihtade tegemise aeg!

Teooria koha pealt niipalju, et kodus pidasime maha vaidlused, et kas tuleb teha vana- või noorkuu ajal. Otsustasin siis, et arvestan raamatutarkust – mul on miski Läti autorite saunaraamat, kus väidetakse, et tuleb teha noorkuu ajal. Kuu loodi neli päeva tagasi ning täna peaks olema õige aeg vihateoks. Ka ilm on hea tuuline, lehed pole niisked ja vihad peaksid kiiresti kuivama. Ma vist ei pea lisama, et loomulikult lõigatakse vihaoksi vaid päikesepaistelise ilmaga ja pärastlõunal, kui hommikune kaste ja niiskus on kadunud.

Raamat ütleb, et vihakase ära tundmiseks tuleb lehti tagantpoolt keelega katsuda ja kui tundub terav, siis otsida kask, mis on pehme. Ma nii pole teinud, vaid valinud kaski selle järgi, et pole urbi, pole kahjureid ning lehed on väikesed ja tihedalt. Tegelikult pean küll kirjutama, et olen näinud, kuidas vihakaski valitakse ja vihtu tehakse, sest see töö on Savilöövil olnud meestetöö.

Ahjaa…ükskord ikka tegin vihta, oma elu esimese. Leinakasest! Saunas sai sellest siis hoopis piits ja kaassaunaline pidi naba paigast naerma:) Niiet ärge te siis leinakasest parem tehke, kuigi selle oksad mõnusalt käeulatusse ripuvad.

Eriti osavad vihategijad seovad viha kokku sama kaseoksaga, kuid mina olen koba – käib heinapallinöör ka. Vihad lähevad kõigepealt tuppa kuivama ja kui nad on oma lõhna ära andnud, siis pööningule. Kõlbavad tarvitada ka veel aastaid peale tegemist.

Värske kase vihaga ei pea eriti muud midagi tegema, kui ta ühes jääkülma veega lavale kaasa võtma ja pihta andma. Kuivatatud viht vajab prepareerimist, et lehed paremini küljes püsiksid. Minu saunas tähendab see, et viht tuleb torgata keeva vette ja hoida seal nii kaua kuni lae alla tõuseb lõhnapahvakas ehk umbes minut. Pärast seda on viht nagu värske ja ei lase lehti küljest.

Seesama raamat muide väidab, et vihelda saab tegelikult ükskõik mis puu okstega. Väikest viisi oleme seda ka proovinud. Näiteks sireliviht on imeline oma lõhnaga ja pidavat peletama kurjad vaimud. Sellepärast kasvavadki kõikide vanade majade juures suured sirelipõõsad. Toomingavihaga vihtlemine pidi olema pea sama nagu kirikus palvetamine. Ja nii see tõesti on! Õitsvate õunapuu okstega vihtlemine aga pidavat viima depreka kus seda ja teist ning naised väekaks tegema. Kadakavihta teavad paljud ja sellega sopsutamine pidavat viima ära kõik negatiivse. Kus see saabki negatiivne enam olla, kui saunast tulles oled nagu mingi täpiline loom:)

Leave a comment »

Vähe on vaja

Külas Pangodis. 9 last, kellest kaks paari nädalase vahega sündinud kaksikud.

IMGP3188

Lastele pole täiuslikuks õnneks vaja palju. Piisab batuudist, et end hingetuks hüpata.

IMGP3187 

Piisab telgist, kus end sõpradega higiseks möllata.

IMGP3190

Piisab basseinist ja loast end paljaks koorida.

IMGP3189

Piisab kassist ja paist.

IMGP3186

Ja vanematele piisab, kui lapsed sõbralikult omi asju ajavad. Nii terve suvepäeva.

Õhtupoolikul sõitsin koju läbi ilusa Eestimaa, varandus tagapingil rahulolevalt kustunud. Sõitsin aeglaselt, et mu segamatu iseolemise hetk kestaks kauem. Kõik on lihtsalt nii hästi. Nii lihtne ongi.

Leave a comment »

Kuhu on rutt?

Maasikad

Loodusel on sel aastal ikka täiega kuskile rutt! Eile, 7. juunil leidsin esimese tulipunase metsmaasikamammu, varem kui ühelgi teisel aastal. Loomulikult lendasin kohe otsemaid metsa “oma” raiesmikule…

Raiesmik kostis, et ootand veel nädalake, lase meil marju küpsetada. Paar peotäit ikka haarasin ja siis taandusin viisakalt, et hüva kraami mitte ära tallata. Varsti näeme!

Maasikatega algab korilase suvi. Ja mina olen täiega korilane. Ravimtaimed, marjad, seened – kõik korjan ära. Me tarvitame seda kraami ka väga usinalt, niiet mingit Eesti Matuse sündroomi, kus kelder on täis eelmisest kümnendist pärit moosipurke, ei teki kunagi. Hiljemalt maiks on kõik otsas. Teematerjal aga lõppeb enamasti kuskil veebruaris, sest naljalt muud teed me kodus ei tarvita, kui isekorjatud nurmenukke, pärnaõisi või muud taolisi.

Mõned näevad vaeva maasikatoormoosiga, hõõrudes nendele imelistele marjadele hulka megakogustes “valget surma” suhkrut. Mulle selline moos ei maitse, sest magusus tapab metsmaasika loomuliku maitse ära ju. Selle asemel teen nii, et lasen metsmaasikad saumiksriga puruks, panen karpidesse ja külma. Suhkrut pole vaja mitte teragi ja seisab väga hästi. Kui tuleb moosiisu, võtan karbi sügavkülmast õhtul välja ja hommikul on ta täitsa moos pudru peale panemiseks.

Mõned näevad vaeva maasikate leidmisega. Taas asi, millest ma hästi aru ei saa. Teada on ju, et maasikas on me looduses ülimalt levinud taim ja ta vallutab kergesti värskeid raiesmikke. Teeservadest ma muidugi ei räägigi, sest teeservast pole mõistlik marjukorjata. Aga nõnda et otsige omale isiklikud raiesmikud ja nüüd – kõik maasikale!!!!

EDIT 10. juunil: Leidsin metsast mitu pesakonda kukeseeni! Ja mõned pilvikud, mis olid vanad ja ülekasvanud nagu need seened näevad tavaliselt välja septembri alguses. Millal nad kasvama hakkasid? Aprillis või?

 

Leave a comment »

Head puhkust!

Siinsetele lugejatele on küllap jäänud mulje, et ega seal Savilöövil midagi “asjalikku” ei tehta, keerutatakse niisama undrukuid, hulgutakse metsas ja võetakse päikest. Saladuskatte all võin öelda, et see on tiba vale mulje.

Mind paneb päris muigama, kui inimesed mulle maal pidevalt “head puhkust!” soovivad. Justkui tähendaks elukoht maal metsataguses kohas automaatselt puhkamist. Hei, mul ei ole puhkus siin – ma teen iga päev tööd! Tõsi jah, selleks pole vaja mul tootmisliini või udubeenikest kontorit, vaid piisab täiesti püsivast ja kiirest internetist (KÕU, väga hea muide siin), läpakast ja telefonist.

Mu tööpäev algab 9 ajal nagu linnaski või veel varem. Keskpäeval viin Hanna ja Helena järve äärde ujuma ning pärast lõunat lähevad nad mitmetunnist siestat pidama. On jällegi minu vaikne aeg või siis metsas käimise aeg. Kõige mõnusam mõtlemise aeg. Metsast tulles panen mõtted ruttu kirja ja kui midagi jääb veel teha, siis õhtul saab selle lõpetada. Nädalavahetustel pean küll pausi.

Jah, on päevi, kus ennast tuleb sundida arvuti taha kirjutama ja mõte lähenevatest tähtaegadest on stressitekitav. No ei tule siis lugu. Ei tule talle õiget algust, pointi ega normaalset pealkirja. Linnas kontoris molutaksin päeva niisama internetis ja töökaaslastega lobisedes maha, siin aga pole neid ahvatlusi. Ja ma tean, et alati tuleb mõni hea mõte ja päästev idee, kui panna arvutikaas kinni, võtta jupp head muusikat ning kõndida metsa. Enamik Savilöövil kirjutatud lugusid valmib tegelikult kuskil hulkudes ja koju jõudes on see vaid vormistamise küsimus. Ning see on juba lihtne.

EDIT: selgub, et koba peale olen toiminud jumala õigesti – USA psühholoogid on avastanud, et looduses kolamine parandab märkimisväärselt loovalt probleemide lahendamise võimet.

Kõik see aga on tore. Niimoodi on hea “puhata”.

Leave a comment »

Uma Pido

IMGP3150

Tõmbasime pikad undrukud selga ja läksime Võrru pittu. Tunnistan, et suhtusin sellesse ettevõtmisesse teatava eelarvamusega – et nagunii on mingi memmekeste üritus, kus vaid vanu rahvalaule leelotatakse. Aga ei midagi sellist!

Kõik laulud va hümn lauldi võro keeles. Ja sugugi mitte polnud need vaid vanad rahvalaulud, vaid enamasti uued täiesti päevakohased laulud. Rahvast oli murdu ja sugugi mitte ainult memme-taadiealisi, vaid ka väga palju noori. Rahvamurd oli nii suur, et parkivate autode rivi Võru-Valga maantee ääres ulatus küll vist kilomeetri linnapiirist välja. Ja Kubija laululava tee oli täiesti umbes.

Kaks aastat tagasi ei õnnestunud Hanna ja Helenaga tollasele üritusele minna, aga nüüd pidasid nad 2-tunnise kontserdi vapralt ja vaikselt vastu ning olid esimeste hulgas, kes simmaniplatsile jalgu keerutama tormasid. Kontserdi lõpetanud Pikse palve ajal küsis Hanna mult, et “emme, kas nüüd hakkab vihma sadama, kui nad niimoodi nõiuvad?” Oli tõesti väga mõjuv, maagiline.

EDIT: Vihm tuli! Kahe päeva pärast, suure äiksega. Niiet palve oli tõepoolest mõjuv!

Pikse palvega on seotud uskumus, et Pikne elab Võhandus, ammusest ajast pühaks peetud jões. Jõge pidi hoidma ja Pikset jões ei tohtinud mingil moel pahandada ega häirida. Talumehed panid tähele, et pärast jõele Osula veski ehitamist läks ilm eriti halvaks – vili ikaldus kaks aastat, sest vihma ei tulnud. Talumehed põletasid “halva” veski maha ja too ei olnud mitte esimene veski Võhandul, mida säändene saatus tagas. Vähe sellest, ärapahandatud Piksele tuli ohverdada, andma talle härja lepituseks. Kui üks härg aga ei aidanud, anti teinegi ning kui toogi es avita, sõs anti lats. Pikse palve kirjutas 1644ndal aastal üles kirikuõpetaja Johann Gutslaff ning härgade jõele ohverdamise komme oli tol ajal veel täiesti alles.

Täiesti imeline õhtupoolik igatahes:) Sume, soe, ei ainsatki sääske. Ega pilve taevas.

IMGP3154

IMGP3157

IMGP3163

Kivipill – tehke järgi!

IMGP3164

Leave a comment »