Maagilised marjalkäigud

Ma olen kogu elu suvel metsas marjul käinud. Mu mäletamises on alati Koiva äärsed metsad, kus leidus nii võluvaid kaevikuid, milles lapsed said päevad läbi mängida, kui vanemad marju korjasid.

Olin 6-aastane, kui järjekordselt kuskilt Koiva äärsetesse metsadesse sõitsime. Kus oli alles mustikaid! Ja kus oli alles liivane tee. Meie mosse jäi sinna totaalselt ja tundideks kinni. Hull närvitsemine, kaevamine ja puuokste rataste alla toppimine käis auto ümber. Lastele väga põnev. Mäletan seda käiku sellepärast, et ka mu vanaisa oli seekord kaasas. Ja minumeelest oli see tema viimane metsaskäik, sest mõni kuu hiljem ta suri.

Või siis ükskord mindi pohlale. Ikka Koiva äärde. Ja oh õnne, metsas oli “põdra maja” ehk põdra söögimaja. Me vennaga mängisime seal majas terve päeva, marjakorjajaid meist ju eriti polnud.

Ma ei mäleta, et meid oleks sunnitud marju korjama. Lihtsalt anti mingi topsik kätte, aga kui seda täis ei saanud (ja kunagi ei saanud), siis polnud ka midagi katki. Ei mäleta, millal sai marjakorjamisest minu peamisi suviseid lõbustusi ja meditatsioone, aga nii on see juba tükk aega küll.  Suviti pole ühtki päeva, kui ma metsas ei käiks. Iseasi, kas ma sealt ka midagi toon – alati ei too.

Üldjuhul minnakse metsa marjule jõledate paksude treeningutega ning üleni offiga lõhnastatuna. Minnakse terve karjaga ja hõigutakse pidevalt vastastikku. See on tüütu ja vastik! Ja see ei lähe mitte. Ma käin alati üksi, pika seelikuga ja ilma säärikuteta.Vaikselt ja hõikumata. Miks ma peaksin karjuma kellegi teise kodus, mida mets ju on?!

Ma lähen metsa üksi. Vabandused ette ja taha, aga ma tõesti ei taha seltskonda metsas. Kambaga metsas käimine pole enam see meditatsioon, see on lihtsalt….seltsielu või piknik. Ainus erand on Hanna ja Helena, aga ega ma neid ka praegu veel parema meelega maasikavälule ja oma seenekohtadesse ei võta. Tallavad lihtsalt ära oma suures innukuses. Mustikale ja pohlale saavad aga küll tulla ja ootavad neid käike suure innuga.

Inimesed kardavad millegipärast, et metsas on puugid, ussid, sääse, parmud või maeiteakes. No ei ole! Ausõna, ma pole mitte kunagi metsas puuki saanud ja ma käin iga jumala päev suvel metsas. Kõik saadud puugid on tulnud kodu ümbruses. Sääsed ja parmud on teine asi. Mulle meeldib mõelda, et kui olla, siis sääsed ja parmud ei avasta sind. Või et ignoreeri neid.

Ja unustage marjakorjamisemasinad. Ei, ei, ei! See on lihtsalt julm metsa suhtes! Ja pealegi – nende jõuga põõsastelt tiritud ja lömastatud marjade puhastamine ei ole mingi lõbu. Mul pole kunagi nii palju marju vaja, et ma ei jõuaks neid oma kätega põõsalt võtta. Minu filosoofia on see, et tuleb leida koht, kus on palju marju ning seal võimalikult vaikselt ja märkamatult korjata. Käsitsi ja puhtalt, ilma lõhkumata.

Mustikakorjamise juurde käib näiteks Dvoraki sümfoonia “Uuest maailmast”. Imeline lugu, mida olen fännanud kooliajast saadik. Indiaaniviisidest inspireerituna kirjutatud võrratult lummav teos. Küllap mängis seal oma rolli ka mõni mustasilmne ja mustajuukseline indiaanitüdruk, keda Dvorak oma rännakutel Uues Maailmas kohtas… E-moll on imeilus helistik ja see sümfoonia on täiuslikult kurb mõne helge noodiga.

Advertisements

1 Response so far »

  1. 1

    […] maagilistest marjalkäikudest-ja kirjutaks kahe käega alla Ma ise olen küll seda pattu teinud, et ka “masinaga” […]


Comment RSS · TrackBack URI

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: