Archive for juuli 13, 2013

Ilus päev, ära lõpe veel…

Nüüd on käes see aastaaeg, kus pea kõik minu õhtud lõpevad selle palumisega. Alati kuskil juuli keskel hakkavad suvepäevad kuidagi liiga ruttu läbi saama. Varem läheb pimedaks, ritsikate sirin aina valjeneb, kasele tulevad külge kollased salgud, heinamaad muutuvad kollaseks ja puiseks. Istutamis- ja kasvatamisplaanid, mis praeguseks pole ellu viidud, jäidki plaanideks. Ja minult hakatakse aina tihedamini küsima, et millal ma linna tulen. Ja ma ise, jah ise ju ka, teen juba plaane ja tähtaegu, mis on otsaga sügises.

Kui ma vahepeal mõtlesin, et mis oleks kui ei lähekski linna, siis ei – see ei lähe mitte. Minu kodu on küll siin, aga üksi ma siia talveks jääda ei saa. Mul on vaja põhjust siia jääda, /kustutatud turvapõhjustel/.

Praegu, juulis, on see päevapalumine vaid kerge igaõhtune kahjutunne. Ma vaatan oma maja nurga juures, kuidas päike puude taha vajub ja nendin, et näe, kahju on järjekordsest möödasaanud suvepäevast. Väntan peale päikeseloojangut järve äärde. Õhk on jahe, aga vesi väga soe. Kui veab, polegi järve ääres kedagi.  Vajutan iga päevalõpuhetke kohta “save”. Neist hetkedest peab jätkuma kogu järgnevaks aastaks, sellepärast on need vaja salvestada.

Augustis muutub see kahjutunne piinavaks. Septembris väljakannatamatuks. Siis lähen linna. /kustutatud turvapõhjustel/. Eelmisel aastal läksin suure innuga. Lugesin uue suveni päevi veel enne kui eelmine oli ametlikult lõppenud. /kustutatud turvapõhjustel/.

 

Leave a comment »