Maakas linnas ehk öölaulupidu

22 aasta taguseid sündmusi mäletan vaid mustvalgete ärevate teleuudistena ja pildina õhtusöögilauast, kus toimuvat arutati. Tundus sürreaalne ja põnev.

Viis aastat tagasi käisin lauluväljakul. Jube lahe üritus oli, rahvast nagu murdu ja laulsime ikka nii, et hääl läks ära. Ühtekuuluvustunne.

Umbes seda eeldasin ma ka tänavuselt öölaulupeolt.

Nüüd, 24h tundi hiljem olen sest ettevõtmisest juba enamvähem toibunud. Terve tänase päeva olin nagu zombi – tujutu, sõnad ei lähe õigesse ritta ja midagi ei edene. Keset päeva kukkusin koos lastega magama ja õhtul pidin veel metsa kolama minema, et inimeseks tagasi saada.

Et mis siis….? No ma ei tea, selline rahvamurd pole ikka vist päris minu rida. Täitsa mõttetu oli Tartusse kohale sõita, sest sisuliselt ühtegi laulu me ei kuulnud, kuna lastega kuskile lähedale trügimine oli võimatu. Kartsin, et kaotan nad meeletus rahvamassis ära või et neid ära tallatakse. Varsti tulime koju ära ja vaatasin lõppu telekast.  Tõsi jah, et valgusshow oli vägev, aga staarikeste esitatud isamaalised laulud mannetud ja (purjakil?) presidendi kõne sisutu.  Hanna ja Helena ei taibanud ka hästi, et mis imelikule trügimisüritusele neid on veetud.

Ma saan aru, et laulupeol on palju rahvast, aga igaks ürituseks peab siiski olema vastav koht. Antud üritusel oli hästi korraldatud vaid valgusshow ja putkamajandus.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: