Elu on täis üllatusi. Vaatan mina hilisõhtul poole kümne ajal kogemata oma tööpostkasti ja leian sealt teate peatoimetajalt. Teates seisab, et mind koondatakse, kuna ollakse majandustoimetust ümber korraldamas ja uues struktuuris pole vaja enam osakoormusega väljaspool maja töötavat juhtimine.ee toimetajat. Ja et ma pean digiallkirjastama kaasas oleva manuse ning tagasi saatma.
No kas ei ole siis stiilne?
Ma muidugi asusin kohe uurima, kuidas mujal maailmas lood on ja äkki ongi tänapäeva korporatiivmaailmas igati OK, et inimesi e-koondatakse. Selgub, et päris nii see siiski (õnneks) pole. Googeldades jäi ette üks jõuluaegne lugu ühest Chicago burksimüüjast, kes oma 20 töötajat vastu jõule e-kirjaga lahti lasi. Samuti olen ise juhtimise portaali jaoks tõlkinud lugusid, kuidas AOLis olevat kunagi kedagi vallandatud konverentskõnel ja kuskil Ameerika maakonnalehes saanud 20 ajakirjanikku omale sule sappa telefonitsi. Kõik need lood olid üle maailma jagatud ja tsiteeritud kui näited äärmisest küünilisusest. Juhtimisteoreetikud said veel nädalaid targutada, kuidas taoline käitumisviis mitte üks raas ei sobi.
Igatahes. Vahin mina seda teadet ja suudan vaid totakalt naerda. Ma ei tunne kurbust ega õudust ega hirmu teadmatuse ees. Mul pole ka kahju. Isegi vihane ma pole. Mul on täiesti ükskõik. Aegamisi asendub hämmeldus heameelega – hea on end lahti haakida kohast, kus inimestesse justtäpseltnõnda suhtutakse. Ja hea on ka lahkuda sellepärast, et nüüd saan ma edasi liikuda.
See emotsioonitus pole absoluutselt võrreldav selle tundega, mida tundsin siis, kui Äripäevast koondatud sain. Siis ma kurvastasin, ikka väga tõsiselt. Nagu tükk minust oleks läinud ühes selle lahkumisega.
Muidugi on viimased ligi 2 aastat ka üksjagu arendavalt mõjunud. Vaevalt, et ma ilma selle tööta oleksin viitsinud lugeda igapäevaselt Forbesit, BusinessWeeki, Business Insiderit, HBRi, WJSi ja teisi taolisi väljaandeid. Tänu nende väljaannete igapäevasele lugemisele ja sealt ka lugude tõlkimisele on mu inglise keele oskus paranenud oluliselt. Rääkimata sellest, et olen hakanud juhtimisele hoopis teise pilguga vaatama – see ei ole tegelikult kuiv ja pingutatult tark jura teooriatest, vaid põhiliselt psühholoogia ning enamasti isegi huvitav.
Tagasi tulles aga postituse alguse juurde, siis loomulikult on töötaja koondamine e-kirja teel täiesti ennekuulmatu ja seda isegi tänapäeva e-maailmas. Seda võiks ehk veel kuidagi mõista, kui tegemist oleks tuhandete töötajate masskoondamisega, kellega tõesti ei jõua näost-näkku rääkida. Eestis puuduvad sellised hiigelfirmad ning ajakirjandus on ala, kus kõik tunnevad kõiki. Samuti ei ole Postimehes tegemist masskoondamisega, vaid kõigest struktuuri korrastamisega. Selguse mõttes ütlen, et ma mõistan väga hästi, et mõnikord on firmadel vaja koondada ning minu postitusest ei ole vaja lugeda välja kibestumist oma varsti endise tööandja suhtes. Küll aga olen ma hämmeldunud, et üks teabefirma, kes seisab püsti ainult ja ainult tänu seal töötavate inimeste najal, saab lubada ennast sellist hoolimatut stiili. Nimelt on koondamisega ka ju niimoodi, et need otsused ei mõjuta vaid inimesi, keda need otseselt puudutavad, vaid ka ümberolijaid. Rääkimata tohutust mainekahjust, mida ettevõtte juht niimoodi toimides oma tööandjale on tekitanud. Võite kolm korda arvata, kas ma soovitan oma tuttavatele minna tööle Postimehesse, kui minult mõni arvamust küsiks.
Ja kui veel tagasi tulla alguse juurde, siis 2. märts on minu viimane päev Postimehes ja seega otsin uut töökohta. Kirjutada ja toimetada oskan hästi ja kiiresti. Olen kirjutanud väga erinevatel teemadel majandusest meditsiinini. Olen töötanud Äripäevas, kirjutanud artikleid ajakirjadele Director, Psühholoogia Sinule, EPLile, Meditsiiniuudistele, Elukirjale, Maakodule, Marile, Perele&Kodule jne. Raadios olen ka mikrofoni ees olnud saatejuhi rollis. Raamatuid ei ole toimetanud, kuid väga tahaksin proovida. Olen uudishimulik ja mulle meeldib inimestega suhelda. Ja ma armastan seda tööd! Oskan lugeda bilanssi ja mõistan majandustermineid. Kella ja kuupäeva tunnen ka ning suudan töötada iseseisvalt ja ise end motiveerida. Minuga saab kontakti kirjutades kristinatraks@gmail.com või helistades telefonil 5188860.
