Kasemahl meie oma kasest
Mis kevad see on, kui kase seest ei lasta mahla, onju!
Niisiis sai kase sisse oherdi nimelise riistapuuga uuristatud auk, paigutatud tila, alla pandud ämber ning mahl võis voolata. Ja ta voolas, voolas, voolas. Ma ei teagi, mitu ämbrit teda sealt tuli, sest vahepeal oli kask kolm nädalat omapäi ja naabrid käisid pange tühjendamas.
Kasemahla võtmine – ämber, riie filtriks ja kõige üle kile, et vihm hüva kraami ei rikuks.
Alguses oli mahl kole ja pruun nagu puukooreleotis. Aga lõpuks oli mahl kirgas ja sillerdav nagu pildil näha. Magus ta aga küll eriti ei olnud. Võibolla oli häda selles, et auk kase sees oli liiga madalal (mida kõrgemalt mahla võtad, seda magusam pidavat olema) või siis lihtsalt ongi selline “lahja” mahlaga kask.
Laanemetsa pargis aga oli auk uuristatud ka vahtra sisse. Ja sealt tuli palju-palju magusamat nestet, ikka sirinal.
Katsetasin ka kase- ja vahtramahla prepareerimist nii, et ta seisaks natuke kauem kui….natuke aega. Sest korraga ei jaksa ju ümbritäit ära juua. Ehk siis kuumutasin läbi, uputasin mahlasse mõne rosina ja kuumalt pudelitesse. Näis, kas kõlbab jaanipäeva ajal võtta.
Vahtramahla võtmine.
Ahunapalu maasektori veebikodu 
Lisa kommentaar