Säde, Peedu, Lill, Süda, Täht ja Jussike

IMG_0920

Idee võtta kanad on sarjast “mõeldud-tehtud”. Lugesin kuskilt ajalehesabast kuulutust, et müüakse munejaid kanu ning mõte kanadest hakkast peas keerlema. Kui siis veel naabrinaine vihjas, et lähedases kanafarmis müüakse aastakese munenud kanu lausa 1 eurot tükk ja E. lubas lahkelt kanakuudi kokku klopsida, oli otsus kindel.

Ettevalmistuseks putitasime üles endisaegse kanakuudi meie vanas puukuuris. Kuuri seina sees on nüüd auk, kust kanad saavad käia sisse-välja ja kuuri ees väike siblimisaedik. Kogu ehitus täiesti öko ja taaskasutus – ainult käepärastest materjalidest.

Eile käisime siis Linnu Talus ja tõime sealt 6 kana. Väga hirmunud kuus kana. Sest, vaadake, kui sa oled eluaeg istunud puuris (või õigemini küll seisnud), siis avar kanakuut tundub lihtsalt õudne. Õrrele ronida ei oska ning õueminekust pole juttugi. Nii veetiski kuuik päeva toas, süües teri, kruusa ja nokkides melonikoori. Uurisid ka huviga oma uue kodu põrandat, kuid siblimisest (muldpõrand ju) pole juttugi – nad pole ju elu sees seda teinud.

Esimese päeva veetsid nad hirmunult kobaras koos “toas”. Õhtul kogunesid teised hirmunult kuudinurka kobarasse ja magasid nii. Õrrele ei oska ju lennata. Hommikul ootas mind kuudis laiali neli kuus muna, sest ka munemispessa need totukesed ju minna ei oska. Äkki aja jooksul õpivad? Munad on igatahes väga suured ja kollased. Hästi on neid toidetud seal kanafarmis. Ema mul juba muigas, et näis, kas suudame neid ka nii hästi toita.

Teisel päeval upitasin tüübid seina sees olevast luugist õueaedikusse. Neli tükki ronisid sisuliselt kohe tuldud teed tuppa tagasi, aga kaks tükki hakkasid ringi vaatama ja üritasid isegi siblida. Rõõmustasin juba, et ennäe kui nutikad. Kui aga õhtu kätte jõudis ja need kaks ei kavatsenudki tuppa tagasi minna, vaid ennast sinnasamma õue magama sättisid, taipasin, et nad hoopis täitsa totud, sest ei oska tagasi ka minna. Egas midagi – lükkasin nad siis augu kaudu tuppa tagasi.

Söögipooliseks tõin kanadele turult üle 10 kg nisuteri, E lisas kotitäie kartuleid. Lisaks kõiksugused kodused jäätmed, munakoored, kruusa kõhu korrashoiuks ja vett. Heina ka muidugi.

Postituse pealkirjaks on Hanna ja Helena kanadele pandud nimed. Kes on kes, on veel arusaamatu, sest minu silmale on need kanad kõik ühesugused.

 

Advertisements

8 kommentaari so far »

  1. 1

    Juss said,

    Peedu ja Jussike (hmm!) sobiksid rohkem nimedeks kukkedele? Peaksid vist tüdrukutele seletama, et kanad ikka nagu naissoost olevused.

  2. 2

    Kriss said,

    Juss, just sellepärast ongi kahele pandud poisinimed, et meil poisse pole. Et olgu siis vähemalt nime poolest poisid olemas:)

  3. 3

    Kriss said,

    Jussike on tegelikult naabri ülikurja kuke nimi ja sealt ka inspiratsioon:)

  4. 4

    Margit said,

    Ehh, ehk neist saavad ikka vaprad siblijad. Mäletan kooslust: vanaema, ema, mina ja 1 vapper pruun kana kelle toitu käisid manustamas pidevalt mitu rotti. Aga aed oli tal suur ja siblis tarmukalt.

  5. 5

    nuhkalbert said,

    See eriti kollane rebu saadakse tänu spetssöödale. Mõne aja pärast peaks ka sinu kanade rebu värvi muutma, kui normaalset sööta saavad.

  6. 6

    Kriss said,

    Jep, ma tean. Ilmselt võtavad need kanad millalgi ka munemise hoogu maha, sest ilmselgelt on nad mingeid aineid täis pumbatud, et iga päev hiigelmune välja tulistavad.

  7. 7

    Juss said,

    Palju siis keskeltläbi päevas mune tuleb?

  8. 8

    Kriss said,

    Juss – viis keskmiselt.


Comment RSS · TrackBack URI

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: