Pea alati, kui sõidan Valga-Pärnu vahel, on mind Mõisaküla ristis vaevanud küsimus, et no mis pagana koht on see Mõisaküla? Kas ta on üldse olemas ja kas seal elavad ainult need, kes on nii vanad ja väetid, et pole jõudnud ära minna? Jah, et ta on Eesti väikseim linn, seda teadsin. Et seal elab alla 1000 inimese, teadsin. Aga millega need 864 inimest seal tegelevad ja kuidas elatakse sellises totaalses umbsopis, see küsimus kiusas mind jätkuvalt.
Et meil oli laupäeval aega, käänasime siis Mõisakülla sisse. Oli lämbe laupäevane pärastlõuna. Just sobilik jäätisepausiks. Ilma suurema sekeldamiseta ruleerisimegi kohe linna peamise kaupluse A ja O ette. Oli vaid veidi suurem kui meie Hargla supermarket. Jäätist õnneks leidus. Sõime jäätist ja vaatasime ringi Eesti kõige nurgatagusemas linnas.
Et siis Mõisaküla. Nagu öeldud 864 inimest. 23 tänavat, neist ainult peatänavad asfalteeritud, ülejäänud tolmav kruus nagu külavahel. Kevadise Mõisaküla on vallutanud kirikakrad, millest kirendab terve linnake. Tallinna on Mõisakülast 189 kilomeetrit. Silmatorkavat ettevõtlust ei olnud näha, et et rahvas ilmselt siis ei tegelegi eriti millegagi. Ju käivad kuskil mujal tööl. Ja lahkuvad. Sest rahvaarv on linnas paarikümne aasta jooksul vähenenud pea neljandiku.
Edasi juba piltidega.
Mõisaküla City peaväljak. Hele maja taustal on linnavalitsus ning käepärastest materjalidest kokku seatud rong-lillekast peaks ilmselt sümboliseerima aega kui Mõisaküla oli kuulus raudteelinn. Pildilt kihutab ka läbi noormees sääreväristajaga, kes oli otsustanud oma laupäeva pärastlõuna veeta mööda linnatänavaid kõrvulukustava plärinaga kihutades. Kohtasime teda ikka ja jälle sihitult ringi tiirutamas. Aga võib-olla selline tegevus ongi Mõisaküla inimeste vaba aja veetmise vorm.
Raudtee ümber käis vanasti Mõisakülas põhiline elu – remonditi vaguneid, siia käis reisirong ja siit veeti läbi puitu. Raudtee võeti üles uue Eesti aja hakul ja sinna siis see linna õitseng lõppesti. Täielik tupik. Ei tööd, ei väljavaadet. Alles on raudteeajastust täna vaid paarisajameetrine jupp, vana perroon…
…jaamahoone..
..üks vagun ning mitu raudtee-temaatilist tänavat.
Vaade Mõisaküla “kesklinnale”. Jah, neil on isegi ringristmik, asfalteeritud ning lilleklumbiga. Kui me oleme harjunud linnade kesklinnades sellega, et see koosneb majades, siis Mõisaküla kesklinn koosneb valdavalt muruplatsidest ja lillepeenardest. Kas sealt on majad ära lõhutud või ongi see nii mõeldud? Ega väga tegelikult vahet pole. Kole see ju pole, lihtsalt kummaline.
See on üks Mõisaküla peatänava keskseid ärihooneid. Kaltsukas, apteek ja veel mingi pood (ilmselt alkohol, sest sisse-välja sebiv kaader ei kutsunud küll sisse astuma). Veel silmasime linnas postkontorit (ime!!!!!!), veel ühte teist kaltsukat, suletud, kuid ilmatu uhke sildiga söögikohta ja teadet pangabussi käisimise kohta. On ka bussipeatus ja kohalik muuseum. Politseijaoskonda ja rahaautomaati muidugi pole.
Endisel linavabrikul pole enam midagi teatada, sest loomulikult on see juba ammu kinni.
Aga see on Mõistaküla kõige ilusam hoone – lasteaed. Jõllitasin tükk aega seda ilmutist, sest kui ma nüüd mõtlen meie Tallinna kesklinna lasteaia peale, siis see Mõisaküla lasteaed teeb lausa kadedaks. Värvirõõmus ja uhiuus. Mis lastel viga sellises toredas aiakeses mängida? Meie lasteaias võivad lapsed ronides pinnu saada ja keegi pole aastaid (kui üldse kunagi) atraktsioone värskendanud, siin aga…..mnjah. Supertore igatahes:)
Värviliste klaasidega veranda!!! Selliseid numtsikmaju on täis terve Mõisaküla. Kinnisvarahinnad on Mõisakülas sellised, et täitsa kobeda maja saab kätte 20 000-30 000 euroga, 3-toalise korteri aga 2000 euroga.
Ja nii lõpebki Eestimaa Mõisaküla taga. Edasi on juba Läti.
blondinka8 said,
mai 19, 2014 @ 10:24 e.l.
Täitsa nostalgiline hetk isegi pilte vaadates. Olen esimesed neli klassi käinud Mõisaküla koolis ja nüüd mu vanemad elavad Abja ja Mõisaküla vahel, nii et ka sel nädalavahetusel olime me seal. Kuigi käime sealkandis tihti, siis Mõisakülla satume siiski kohutavalt harva- sisuliselt vaid läbisõidul, kui liigume Valmierasse.