Kanaaias käib neil päevil juba vägagi asjalik toimetamine ja õhtul on tükk tegemist, et see kaader “tuppa” saada.
Nädala eest võtsime endale kuus puurikana. Tobujussikest, nagu neid kutsume. Selle aja jooksul on tobujussikestega aga toimunud lausa hämmastav areng. Kusjuures – mõelge, et enne eelmist esmaspäeva polnud need linnud kunagi astunud maapinnale ega päevavalgust näinud. Nädalaga on nad õppinud:
- normaalse kodukana kombel kausist niimoodi sööma, et kauss kohe ümber ei lenda
- kausist vett jooma
- mitte kartma õuesolemist
- siblima
- vihmausse sööma
- rohelist nokkima
- sööma kartulit jm kodust kraami
- mõni neist oskab juba õrrele magama lennata
- munemist kasti, mitte suvalisse kohta kuhu muna lihtsalt kukub
- minna kuuti munema selleks ettenähtud kohta
- ära tundma meie pere liikmeid ja tulema vägagi pealetükkivalt toitu lunima
- liiva- ja mullavanne võtma
- nad ei mune enam ebaloomulikult oranži munarebuga mune, vaid lihtsalt ilusaid kollaseid
- nad peavad munemises ka puhkepause, mitte ei tulista vahetpidamata.
Ahunapalu maasektori veebikodu 
Katsejänku said,
mai 21, 2014 @ 11:24 e.l.
Palun edaspidi ka kanaseiklusi raporteerida. Nimelt KUI me peaksime maale kolima, mis võibolla isegi juhtub, siis ma olen mõelnud ka kanad võtta. Mulle tundub, et kanad oleksid sellised lihtsad tegelased pidada ja munafännina oma kanade muna iga päev süüa – tundub geniaalne mõte. Niisiis mind huvitavad KÕIK nüansid kanade pidamise kohta. Kui suurt hoolt nad nõuavad, kuidas kanad käituvad jne. Kõik kõik kõik.
Tervitused