Archive for mai 27, 2014

Kaugtöö – päriselt ka töö tegemine või niisama lebo?

Sel reedel toimub juba mitmendat korda üle-eestiline Kaugtöö päev, kus hulk inimesi teeb oma tavapärast tööd distantsilt. Asja mõte on juhtida tähelepanu võimalustele, mida kaugtöö annab ning muuta seda töötamisviisi populaarsemaks. Muidugi regasin ennast ka osalema, sest olen ju tuline iseseisva töötamise pooldaja. Ühtlasi mõlgutasin natuke mõtteid selle va eemaltöötamise asjus.

Olen kontoritest eemal töötanud aastaid ning kohanud selle aja jooksul igasuguseid huvitavaid suhtumisi ning mõttekäänakuid inimestelt, kes tegelikult asja sees ise pole olnud. Vaadake, kas mõni neist on teilegi tuttav.

Mis sinu elul viga, sa ju kodune inimene. Jah, töökoht on kodus, aga see ei tähenda, et päeval oleks väga aega tegeleda kraamimise, külaliste vastuvõtu või lasteaia peo tarvis küpsetamisega. Vahet pole, kas töötada kontoris või kodus, tööpäev algab ikkagi 9 paiku ja kestab mõnikord poole õhtuni välja.

Kas sa enam päriselt tööle minna ei kavatsegi?! Mismõttes “päriselt”? Distantsilt tööasjade ajamine on täpselt samasugune päristöö, nagu kontoris toimetamine. Ainult selle vahega, et päris palju – ikka hea mitu tundi päevas – säästan ma kontorisse mineku-tuleku ning töökaaslastega lobisemise pealt. Isegi tund ajasäästu on aga oluline. See on viis tundi nädalas, 20 tundi kuus, 240 tundi aastas.

No head puhkust siis! Niimoodi soovitakse enamasti siis, kui teatada, et ma nüüd kolin oma tööasjade (ehk arvuti ja mõtetega) ära Lõuna-Eestisse. Hästi visalt on ikkagi juurdunud arvamus, et tööl peab KÄIMA, kui sa aga seda kodus teed ning eriti veel majakeses kaunilt kupliliselt Lõuna-Eestis, siis järelikult on see puhkus.

Kaugtöö on kuidagi vähemõilsam päriselt raskest kellast-kellani tööl tegemisega. Reaalsus on ju see, et kontoris olles varastame me enamasti tööandja aega, tegeledes töö ajal oma isiklike asjadega. Arsti juures käiakse ikka tööajast ja nahhaalsemad ei häbene ka juuksuris või trennisaalis tööandja ajast käia. Kui sa oled oma aja üle otsustaja, siis eriti kergekäeliselt maniküüri ei lähe, kui tead, et samal ajal tiksub kuklas pingeline tähtaeg. Põhimõtte “aeg on raha” saab hoopiski teise tähenduse. Üks tugevamaid motivaatoreid alustada tööpäeva uimerdamata on aga võimalus võita rohkem aega, kui töö korralikult ja kiiresti ära teed.

Kaugtööd tehes mandub inimene lõpuks erialaselt ära. Võib-olla see on mõnel alal nii ja kahtlemata on ka väga palju töid, mida ei saa kunagi distantsilt teha. Samas leian ma, et vägagi ära võib manduda ka kontoritööl. Ehk et inimene vajab vaheldust – mõistlikumad tööandjad ongi sellest aru saanud ning ei põe sellepärast, kui töötaja ühel päeval teatab, et töötab mõned järgmised päevad kontorist eemal.

Kaugtöötajad tegelevad töö ajal kõige kõrvalisega nt magavad, vaatavad televiisorit või on hoopis trennis. Jah, seda võib juhtuda. Ei saa pattu salata, aga olen tõepoolest ühe korra täielisel tööajal kodus hea mitu tundi maganud. Kuri haigus ei andnud asu, kuid haiguslehte polnud aega võtta. Magasin paar tundi ja tegin kirjatöid edasi. Loomulikult pole selline toimimine jätkusuutlik pikaajaliselt ja küllap taipab seda peatselt iga kodutöötaja. Eemalolija tööd saab hinnata vaid töö tulemuste järgi. Kui need puuduvad, siis polegi väga oluline, kas aeg löödi surnuks magades, televiisorist seebiseriaale vaadates või koeraga mängides.

Kaugtöötaja töötulemusi on väga keeruline hinnata. See argument, miks ei saa lubada inimestel kontorist eemal töötada, on minu jaoks täiesti arusaamatu. No mis töö see küll on, mille puhul ei saa hinnata, kas on tehtud hästi, õigeaegselt ja nii nagu alguses kokkulepitud/lubatud sai? Pole ju sellist.

Algselt ilmus see lugu Postimehe Naine24 kolumnina.

 

 

 

 

 

Advertisements

Comments (1) »

Kodutehtud köhasiirup

IMG_1006

Isetehtud “köhasiirup”

Eelmises postis kirjutasin imelistest kuusevõrsetest ja siirupist, mille retsepti netist leidsin. See siirupiidee hakkas mind kummitama ning nii korjasingi ilmatuma hunniku neid rohelisi vitamiinipomme. Kuuskede kallal toimetades aga turgatas, et no miks ainult kuusevõrsesiirup – apteekides müüakse ju laste köhasiirupeid, kus üheks koostisaineks on kuusevõrsed, aga lisaks veel mitmesuguseid taimi. Islandi käokõrv ehk nn põdrasamblik käib sinna sisse pärist kindlasti. Niisiis korjasin veel ka hunniku seda samblikku ja keetsin neist kokku siirupi, mis lõhnab samamoodi nagu apteegis müüdav “köh köh” köhasiirup.

Keetsin seda nii nagu retseptis soovitati:

  • kõigepealt valasin kuusevõrsed ja islandi käokõrva külma veega üle ja lasin pool tundi tõmmata.
  • siis ajasin segu keema ja lasin taas pool tundi tõmmata.
  • kurnasin ära ja viisin kuusevõrsed kanadele. Kanad vahtisid mind lolli näoga ja pidasid peenikest naeru, et perenaine on lolliks läinud.
  • ajasin kurnatud vedeliku uuesti keema. Muide, ei maksa ehmuda, kui see näeb tõeliselt hall ja õudne välja. Keetsin hästi vaiksel tulel.
  • mingil ajal lisasin suhkrut – no ikka palju, nii tunde järgi. keetsin veel, kuni segu hakkas siirupisemaks muutuma.
  • riisusin ära vahu.
  • panin kuumalt purkidesse. Protsessi lõpuks oli hallivõitu leotisest saanud ilus punakat tooni  siirup, mis täitis terve maja imelise metsalõhnaga.

Leave a comment »