“Tasalülitatud” lapsed

Kaks viimast postitust tulevad nüüd väga vastandlikud – eelmises kiitsin kaugtööd ehk ülistasin tehnoloogiat, mis laseb mul seda teha, seekordses aga laidan laste nutiseadmetega “tasalülitamist”.

Et mis värk on?

Olen viimasel ajal palju mõelnud, kas ja millal anda lastele pihku tahvelarvuti ja kuidas seda asja siis kontrollida nii, et see vidin neid kohe ei neelaks. Üheltpoolt on surve suur – kõigil ju on! Ja nii lihtne on laps “panna vaikseks” andes talle pihku miski nutividina. Nägin seda hiljuti laste balletiesinemise lavataguses, kus vanematel oli palutud ohjeldada oma lapsukesi, et nad mööda etenduspaika ringi ei jookseks, seal peitust ja kulli ei mängiks. Päris mitmed vanemad andsid oma lastele mängida tahvli ja probleem oligi lahendatud. Ise näppisid ka nutitelefoni ja elu ilus. Lihtne ju! Aga äkki liiga lihtne?

Sellepärast ma ei tahagi enda laste puhul seda nippi (veel) kasutada. Las nad kõigepealt õpivad, et teatris vaadatakse etendust ja kontserdile tullakse selleks, et esinejat kuulata, mitte aga oma telefoni või tahvlit hõõruma. Ja et autoga kuhugi sõites on oluliselt huvitavam tähele panna seda, mis on akna taga ning millised on taevas pilved, kui et “seadmesse” kaduda. Muide, ega ma ei saa aru, kuidas üldse saab liikuvas autos tahvlit kasutada – niipalju kui ma olen arvutiga kaassõitjana üritanud tööd teha, siis see lõpeb üsna kiiresti kohutavalt valutavate ja väsinud silmadega. Kas tänapäeva lastel on siis silmad kuidagi teistmoodi ehitatud, et neil sellist asja ei teki?

Minu ema, kes ise ka on arvutikasutaja, on näiteks kindlal veendumusel, et enne peab inimene selgeks saama sorava lugemise ja käsitsi kirjutamise ja alles siis hakaku ekraane hõõruma. Ja ma olen temaga täielikult nõus.

Ma räägin nüüd, kuidas me autoga pikki vahemaid sõidame ja seejuures mingeid nutikaid vidinaid ei vaja ega igatse. Ja kuidas meie meelest nii ongi hea ja normaalne.  Alljärgnev ilmus ka kolumnina Postimehe naiste osas.

Sõidame Laanemetsast Tallinna, vahemaa pikkus on 270 inimest. Tagaistmel istuvad minu viie-aastased tütred ja meil ei ole kaasas ühtegi meelelahutusvahendit, et 5-aastastele neljatunnist reisi huvitavamaks muuta.

Mõni võib nüüd muiata, et vaat kus rumal ja tagurlik ema. Piinab lapsi igavusega ja ennast laste lakkamatu jutuvadaga. Nii lihtne oleks ju neile pihku pista mõni nutiseade ning unustada laste olemasolu autos.

Me sõidame väga tihti autoga pikki otsi ja õigupoolest pole ma kunagi vaevanud pead, et kuidas sisustada laste aega neil reisidel. Meile meeldib rännata ja need tunnid on tõeline “meie aeg”. Jah, mõnikord hakkavad lapsed juba Kosel küsima, kas me kohe jõuame maakoju, aga igavad ei ole meie sõidud kunagi olnud.

Mis me siis teeme, kui nutiseadmed on välistatud? Tegin tähelepanekuid meie viimasest reisist.

Mis on akna taga? Geniaalselt lihtne, kuid praegusel ajal vist suhteliselt unustatud ajaveetmisviis, kui uuritakse mööduvad ja sellest räägitaks?

Kas Sangaste inimesed on sangadega? Ehk siis viidad kohanimedega – neid on teede ääres palju ja nalja saab Eesti kohanimedega kindlasti. No mis koht küll on Kohatu? Aga Muusika? Kas Kollis elavad kollid ja kas Sangaste inimestel on küljes sangad nagu veepajal?

Me loeme viitadelt, kui palju on veel sõita lõpp-punkti. Selle käigus saab täiesti edukaid meelde tuletada ja kinnistada numbreid. Ja üldse on põnev jälgida, kuidas vahemaa aina väheneb. 

Kui vähegi aega on, teeme peatusi ilusates kohtades. Eestis on vaatamisväärsused hästi tähistatud ja miks mitte vaadata kõiki neid lossivaremeid, allikaid, kive, järvi, mägesid jne. Enamasti käivad nende juurde legendid ning igasugused salapärased jutud meeldivad lastele teadupärast väga. Reis kohe mõnusam. 

Me sõidame erinevat teed pidi. Endalgi on huvitav vaadata uusi paiku, mis siis veel lastest rääkida.

Kes mõtleb välja kõige naljakama loo? Lugude jutustamine on muidugi klassika, milleta ei saa teel olles kunagi. Kuidas emme leidis endale koera, kuidas emme kukkus uisutades jääauku ja mismoodi ükskord suurt sarvilist kitse autopagasnikus veeti – need on igihaljad lood, mida mu lapsed ikka ja jälle tahavad kuulata. Aga vahel me teeme hoopis võistluse, kes mõtleb välja naljakama loo ja teisi rohkem naerma suudab ajada. Las fantaasia lendab!

Miks on tee ääres ussimärk? Mida tähendab üks või teine liiklusmärk ja mis otstarve on neil on? Kas ussi moodi kõveriku kujutisega märk tähendab seda, et tee peal on rästikud? Näiteks viimasel sõidul vestlesime pikalt teemal «möödasõit». Milline on möödasõitu keelav märk, miks mõnes kohas on need märgid väljas, kuidas teha möödasõitu nii, et see poleks ohtlik, miks ei tohi mööda sõita kurvis või mäkketõusul jne. Lasin lastel arvata, kas on hea hetk möödasõitmiseks või mitte. Põnevust jätkus kümneteks kilomeetriteks.

Me kuulame muusikat ja räägime sellest. Vahel on hea kuulata mõnd klassikapala, seda enam, et lastele mõjub see enamasti rahustavalt ja kuulamapanevamalt. Kui veab, siis ka uinutavalt. Eriti hea, kui rääkida kõlava teose juurde ka mõni lugu heliloojast, kes selle loo kirjutas või lihtsalt muusikat natuke lahti seletada – mis pillid parasjagu mängivad, kas on lugu kiire või aeglane, on see tants või marss, kurb või rõõmus, mis mõtteid see lugu üldse tekitab. «Emme, ma tõusen kohe lendu,» on mu Hanna alati veendunud, kui ta üht Mozarti sümfooniat kuulab.

Igavus ei tapa kedagi ära. Millegipärast kardab enamik tänapäeva lapsevanemaid, et tema lapsuke sureb igavusse kohe ära, kui mõni tema hetk jääb lapsevanema poolt sisustamata. Kas teate mõnda inimest, kes oleks päriselt ka surnud igavusse? Mina küll ei tea. Ja niisamuti ei juhtu mitte midagi lapsega, kes peab natuke oma fantaasiat kasutama ja ISE endale meelelahutust leidma. Jah, ta võib poriseda igavuse üle kui ta on niimoodi harjunud tegema. Aga ärge andke kohe alla (loe: pole vaja last kohe ära kaotada nutimaailma) – varem või hiljem leiutab ta midagi igavuse hajutamiseks ja saabki suurepäraselt ise hakkama oma igavuse peletamisega. Ja see midagi võib olla uskumatult äge.

Meie viimasel sõidul algas kuskil Mäo kandis ehk kui teekonnast oli juba kolm tundi sõidetud tagaistmel imeline kuninganna ja printsessimäng muinasjutulise süžeega. Lapsed olid leidnud autoistmelt kaks juuksekarva – pikem neist oli kuninganna ja lühem võluprintsess. Mängult.

Muinasjutud. Meil on autos mõned muinasjutuplaadid, kuid käiku lähevad need paraku üsna harva. Enamasti saab tee enne otsa, kui kellelegi meenub, et võib ka muinasjutte kuulata.

Jah, muidugi on tundideviisi lakkamatut suhtlemist ja laste vadina kuulamist väga väsitav. Samas on aga pingutus väärt, sest meil kõigil on liiga vähe üksteisega lihtsalt rääkimiseks ja liiga palju kulutame aega igasuguste ekraanide hõõrumisele. Lapsed aga vajavad rohkem uuest mänguasjast või järjekordsest äpist oma vanemate aega ja tähelepanu. Kvaliteetaeg ei pruugi alati olla järjekordne päevake kuskil mudilas või vudilas, see võib täitsa vabalt olla ka mõnetunnine autosõit, kui inimesed omavahel lihtsalt suhtlevad.

 

 

Advertisements

4 kommentaari so far »

  1. 1

    Mariliis said,

    Üks ei välista teist. Tahvel olema aga ei kasuta seda kunagi autosõitudel, Otepääle ka mõni kilomeeter, restoranis ja veel vähem teatris vms. Autos pimedas tõesti on see silmadele koormus, kuigi ise olen tunde probleemita autos tööd vuhkinud teha. Ei tea, silmad ei hakka valutama. ÄP kontori kuubikus jälle hakkasid. Mida teeb 4-aastane tahvliga. Mängib issiga malet, saab küll enamus kordadel pähe aga jonni ei jäta. (Päris male on vanaisa juures, kus ka mängitakse). Kuulab muusikat, kuna eraldi raadiot või muud heli mängimise seadet kodus pole (Mozart on Mozart ka tahvlist kuulates). Vaatab köögivideosid ja pärast meisterdab emmega koos muffineid, mis on eluliselt oluline kaunistada. P.S siiani pole kunagi probleeme olnud tahvli ära võtmisel. Palju põnevam on ju kääridega mingit ajakirja puruks lõikuda ja enda meistriteoseid kokku kleepida vms. Samas on õudne, kui mõned sõbrad külla tulevad, kelle lastel väga piiratakse elektroonika kasutust ja korra on laps kuskil seda kuskil näinud. Siis peab hoolitsema, et tahvel juhuslikult mänguasjade läheduses ei paikne. Ja see lõputu lunimine, et tahan tahvlit, tahan tahvlit. Nukker vaadata, kuidas külalise ainus unistus on tahvel kätte saada. Ehk kõike ja mõistlikult.

  2. 2

    Liis said,

    Ei pruugi olla nii, et tahvlit vinguv laps kodus seda ei näegi. Minu laps on ilmselgelt sõltlasegeeniga, kui tehnika kätte anda siis võib sellega mängida kaks päeva jutti, kui keskendumine on juba null, tuju paha ja silmad ka punased ja väsinud. Kui siis käest ära võtta, on ikka vähe saanud kuigi mänguaega reaalselt oli mitu tundi. Ühele mõjub üht, teisele teistmoodi.

  3. 3

    sesamy said,

    Meie üheksa-aastasele kehtib endiselt reegel 1 tund arvutit päevas. Tahvel või läpakas- vahet pole.
    Minu ja õe lemmikmäng oli ennustamine- kas enne loeme kokku 30 punast või valget (sinist, musta jne) autot. Siis üks luges punaseid ja teine valgeid, Loomulikult oli see võitja, kes enne täis sai. Oh, neid mänge oli lõputult…
    Vihjeid võin ka jagada, mida tee ääres vaadata on siin kesk- eestis.

  4. 4

    geagea said,

    meie peres tahvlit pole ja kindlasti lähiajal ei tule, lihtsalt ei näe vajadust. Pips teab, et mul paar pusle- ja memorymängu telefonis on, oleme neid mänginud arsti ukse taga oodates. aga kuna need on juba tuttavad, siis need enam huvi ei paku.

    autosõitude ajal teeme samu asju, mis teiegi, lisaks aga laulame koos. ja siis mängime sõnamängu – üks ütleb sõna, siis teine peab ütlema sõna, mis algab enne öeldud sõna viimase tähega jne, teeme peastarvutamise mänge, loeme vastutulevaid autosid jpm.

    Kuma me väga tihti pikemaid sõite ette ei võta, tavaliselt kord kuus või harvem, siis on meil tekkinud traditsioon, et linna servas bensukas võivad lapsed endale ajakirja valida. seda siis loetakse ka ca pool tundi.


Comment RSS · TrackBack URI

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: