Archive for juuni, 2014

5-aastased ja müstilised lood

IMG_1092

Suur-Taevaskoda

Viieaastased Hanna ja Helena janunevad igasuguste salapäraste lugude ja müstika järele. Olgu olla haldjad, vaimud, kuningad ja vanapaganad. Taevaskoda aga kubiseb sellistest lugudest ja sellepärast me seal käisimegi.

Ahja jõge pidas vanarahvas Taevaskoja kohal ohvrijõeks ja siia ohverdati. Aga Taevaskoja koopaid kardeti, sest see olevat olnud Vanapagana kodu. Lastel ei lubatud koobastesse ronida ja mitte keegi ei tohtinud kaljuseinu lõhkuda ega sinna oma nimesid kraapida. Uuemal ajal muidugi ei peeta sest keelust midagi.

No ja veel olevat Suures Taevaskojas kolm salakäiku, kust ühe kaudu saab Himmastesse, teisest Riiga ja kolmandast koguni Kiievisse. Vot nii!

IMG_1098Neitsikoobas

Kõige sügavama mulje jättis Hdele Neitsikoopa lugu. Et kuidas seal koopas elab üks ilus neitsi, kes välja tuleb ainult korraks jaaniööl. Kui noormees teda näeb, siis leiab ta varsti oma neitsi. Aga muidu on neitsi väga töökas – koopast kostab koguaeg kangastelgede lõksutamist. Tuleb vaid olla hästi tasa ja kuuledki.

Suure Taevaskoja juures on jões ka üks kivi, mis on päratu suur. Küllap sellepärast, et see pole lihtsalt kivi, vaid kiviks muudetus salakuulaja. Eesti sõjapealikud pidasid jõe ääres lagendikul sõjaplaani, aga üks vaenlase salakuulaja tahtnud ka sõjanõust teada. Paraku aga märgatud teda ning eestlaste mürginool muutnud vennikese hoopiski kiviks. Ja nüüd ta siis ongi seal jões.

Eelmisel aastal kokku varisenud Emalätte juures matkarada ikka suletud ja turnimine omal vastutusel. Kuigi vägev koobas on kokku varisenud, siis Emaläte ise pole kuhugi kadunud – vuliseb ikka maa seest välja. Muidugi ei jätnud me kasutamata võimalust silmanägemist parandada, sest just seda pidi tegema Emalätte veega silmade pesemine.

IMG_1085

Perekond Vildakad. Need kukeseene moodi lauad ristis Hanna Pöial-Liisi laudadeks. Oli jah Pöial-Liisi raamatus pilt, kus Liisi istus kukeseenest laua taga.

IMG_1086

 

 

Advertisements

Leave a comment »

Põdrasamblajutt

IMG_1079

 

Et siis islandi käokõrv ehk maakeeli põdrasammal. Sellest valmistatud ülimõru tee on minumeelest parim köharohi üldse. Samas ei saa öelda, et mina või mu lapsed seda jooki ülemäära armastaksime. Lastele mul pole siiani õnnestunudki seda teed sisse joota ehk et nad on pigem nõus omal kopsud välja köhima kui seda jooma.

Niisiis mõtlesin, et olen hoopis kavalam sel aastal ja keedaks talviseks köhahooajaks “põdrasamblasiirupit”.

Ega midagi – tõin metsast suure koti täie islandi samblikku. Puhastasin ära ja keetsin sellest ning vähekesest hulgast kuusekasvudest nii kange tee, et proovides võttis lausa läkastama. Kurnasin vedeliku, lisasin suhkru ja imevaiksel tulel kuumutasin siirupiks. Välja tuli ülimalt mõnus neste, mis on omapärase metsa maitsega.

Mu lapsed proovisid seda ning kiitsid heaks – pidi olema korraga mõru ja magus. Kusjuures mõru ei ole häiriv, vaid just parasjagu. Nüüd me joome koguni hommikukohvi oma metsasiirupiga. Siirupit sai nii palju, et hakka või müüma:) Kusjuures netis guugeldades ei leidnud ma, et Eestis keegi taolist asja müüks. Jah, on olemas miskid naturaalsed kuusekasvu ja kurgusiirupid, aga mitte islandi käokõrval baseeruvat siirupit.

IMG_1081

 

 

Leave a comment »

“Tasalülitatud” lapsed

Kaks viimast postitust tulevad nüüd väga vastandlikud – eelmises kiitsin kaugtööd ehk ülistasin tehnoloogiat, mis laseb mul seda teha, seekordses aga laidan laste nutiseadmetega “tasalülitamist”.

Et mis värk on?

Olen viimasel ajal palju mõelnud, kas ja millal anda lastele pihku tahvelarvuti ja kuidas seda asja siis kontrollida nii, et see vidin neid kohe ei neelaks. Üheltpoolt on surve suur – kõigil ju on! Ja nii lihtne on laps “panna vaikseks” andes talle pihku miski nutividina. Nägin seda hiljuti laste balletiesinemise lavataguses, kus vanematel oli palutud ohjeldada oma lapsukesi, et nad mööda etenduspaika ringi ei jookseks, seal peitust ja kulli ei mängiks. Päris mitmed vanemad andsid oma lastele mängida tahvli ja probleem oligi lahendatud. Ise näppisid ka nutitelefoni ja elu ilus. Lihtne ju! Aga äkki liiga lihtne?

Sellepärast ma ei tahagi enda laste puhul seda nippi (veel) kasutada. Las nad kõigepealt õpivad, et teatris vaadatakse etendust ja kontserdile tullakse selleks, et esinejat kuulata, mitte aga oma telefoni või tahvlit hõõruma. Ja et autoga kuhugi sõites on oluliselt huvitavam tähele panna seda, mis on akna taga ning millised on taevas pilved, kui et “seadmesse” kaduda. Muide, ega ma ei saa aru, kuidas üldse saab liikuvas autos tahvlit kasutada – niipalju kui ma olen arvutiga kaassõitjana üritanud tööd teha, siis see lõpeb üsna kiiresti kohutavalt valutavate ja väsinud silmadega. Kas tänapäeva lastel on siis silmad kuidagi teistmoodi ehitatud, et neil sellist asja ei teki?

Minu ema, kes ise ka on arvutikasutaja, on näiteks kindlal veendumusel, et enne peab inimene selgeks saama sorava lugemise ja käsitsi kirjutamise ja alles siis hakaku ekraane hõõruma. Ja ma olen temaga täielikult nõus.

Ma räägin nüüd, kuidas me autoga pikki vahemaid sõidame ja seejuures mingeid nutikaid vidinaid ei vaja ega igatse. Ja kuidas meie meelest nii ongi hea ja normaalne.  Alljärgnev ilmus ka kolumnina Postimehe naiste osas.

Sõidame Laanemetsast Tallinna, vahemaa pikkus on 270 inimest. Tagaistmel istuvad minu viie-aastased tütred ja meil ei ole kaasas ühtegi meelelahutusvahendit, et 5-aastastele neljatunnist reisi huvitavamaks muuta.

Mõni võib nüüd muiata, et vaat kus rumal ja tagurlik ema. Piinab lapsi igavusega ja ennast laste lakkamatu jutuvadaga. Nii lihtne oleks ju neile pihku pista mõni nutiseade ning unustada laste olemasolu autos.

Me sõidame väga tihti autoga pikki otsi ja õigupoolest pole ma kunagi vaevanud pead, et kuidas sisustada laste aega neil reisidel. Meile meeldib rännata ja need tunnid on tõeline “meie aeg”. Jah, mõnikord hakkavad lapsed juba Kosel küsima, kas me kohe jõuame maakoju, aga igavad ei ole meie sõidud kunagi olnud.

Mis me siis teeme, kui nutiseadmed on välistatud? Tegin tähelepanekuid meie viimasest reisist.

Mis on akna taga? Geniaalselt lihtne, kuid praegusel ajal vist suhteliselt unustatud ajaveetmisviis, kui uuritakse mööduvad ja sellest räägitaks?

Kas Sangaste inimesed on sangadega? Ehk siis viidad kohanimedega – neid on teede ääres palju ja nalja saab Eesti kohanimedega kindlasti. No mis koht küll on Kohatu? Aga Muusika? Kas Kollis elavad kollid ja kas Sangaste inimestel on küljes sangad nagu veepajal?

Me loeme viitadelt, kui palju on veel sõita lõpp-punkti. Selle käigus saab täiesti edukaid meelde tuletada ja kinnistada numbreid. Ja üldse on põnev jälgida, kuidas vahemaa aina väheneb. 

Kui vähegi aega on, teeme peatusi ilusates kohtades. Eestis on vaatamisväärsused hästi tähistatud ja miks mitte vaadata kõiki neid lossivaremeid, allikaid, kive, järvi, mägesid jne. Enamasti käivad nende juurde legendid ning igasugused salapärased jutud meeldivad lastele teadupärast väga. Reis kohe mõnusam. 

Me sõidame erinevat teed pidi. Endalgi on huvitav vaadata uusi paiku, mis siis veel lastest rääkida.

Kes mõtleb välja kõige naljakama loo? Lugude jutustamine on muidugi klassika, milleta ei saa teel olles kunagi. Kuidas emme leidis endale koera, kuidas emme kukkus uisutades jääauku ja mismoodi ükskord suurt sarvilist kitse autopagasnikus veeti – need on igihaljad lood, mida mu lapsed ikka ja jälle tahavad kuulata. Aga vahel me teeme hoopis võistluse, kes mõtleb välja naljakama loo ja teisi rohkem naerma suudab ajada. Las fantaasia lendab!

Miks on tee ääres ussimärk? Mida tähendab üks või teine liiklusmärk ja mis otstarve on neil on? Kas ussi moodi kõveriku kujutisega märk tähendab seda, et tee peal on rästikud? Näiteks viimasel sõidul vestlesime pikalt teemal «möödasõit». Milline on möödasõitu keelav märk, miks mõnes kohas on need märgid väljas, kuidas teha möödasõitu nii, et see poleks ohtlik, miks ei tohi mööda sõita kurvis või mäkketõusul jne. Lasin lastel arvata, kas on hea hetk möödasõitmiseks või mitte. Põnevust jätkus kümneteks kilomeetriteks.

Me kuulame muusikat ja räägime sellest. Vahel on hea kuulata mõnd klassikapala, seda enam, et lastele mõjub see enamasti rahustavalt ja kuulamapanevamalt. Kui veab, siis ka uinutavalt. Eriti hea, kui rääkida kõlava teose juurde ka mõni lugu heliloojast, kes selle loo kirjutas või lihtsalt muusikat natuke lahti seletada – mis pillid parasjagu mängivad, kas on lugu kiire või aeglane, on see tants või marss, kurb või rõõmus, mis mõtteid see lugu üldse tekitab. «Emme, ma tõusen kohe lendu,» on mu Hanna alati veendunud, kui ta üht Mozarti sümfooniat kuulab.

Igavus ei tapa kedagi ära. Millegipärast kardab enamik tänapäeva lapsevanemaid, et tema lapsuke sureb igavusse kohe ära, kui mõni tema hetk jääb lapsevanema poolt sisustamata. Kas teate mõnda inimest, kes oleks päriselt ka surnud igavusse? Mina küll ei tea. Ja niisamuti ei juhtu mitte midagi lapsega, kes peab natuke oma fantaasiat kasutama ja ISE endale meelelahutust leidma. Jah, ta võib poriseda igavuse üle kui ta on niimoodi harjunud tegema. Aga ärge andke kohe alla (loe: pole vaja last kohe ära kaotada nutimaailma) – varem või hiljem leiutab ta midagi igavuse hajutamiseks ja saabki suurepäraselt ise hakkama oma igavuse peletamisega. Ja see midagi võib olla uskumatult äge.

Meie viimasel sõidul algas kuskil Mäo kandis ehk kui teekonnast oli juba kolm tundi sõidetud tagaistmel imeline kuninganna ja printsessimäng muinasjutulise süžeega. Lapsed olid leidnud autoistmelt kaks juuksekarva – pikem neist oli kuninganna ja lühem võluprintsess. Mängult.

Muinasjutud. Meil on autos mõned muinasjutuplaadid, kuid käiku lähevad need paraku üsna harva. Enamasti saab tee enne otsa, kui kellelegi meenub, et võib ka muinasjutte kuulata.

Jah, muidugi on tundideviisi lakkamatut suhtlemist ja laste vadina kuulamist väga väsitav. Samas on aga pingutus väärt, sest meil kõigil on liiga vähe üksteisega lihtsalt rääkimiseks ja liiga palju kulutame aega igasuguste ekraanide hõõrumisele. Lapsed aga vajavad rohkem uuest mänguasjast või järjekordsest äpist oma vanemate aega ja tähelepanu. Kvaliteetaeg ei pruugi alati olla järjekordne päevake kuskil mudilas või vudilas, see võib täitsa vabalt olla ka mõnetunnine autosõit, kui inimesed omavahel lihtsalt suhtlevad.

 

 

4 kommentaari »