Archive for juuli 14, 2014

Kui lapsed ruulivad ehk mis juhtub siis, kui lasta NEIL otsustada

IMG_1318

Juhtusin kuskilt nägema saadet perekonnast, kus valitses totaalne sõjaväekord. Jutt ei käi kindlatest söögi- või magamaminekuaegadest, vaid selles peres kasvasid lapsed täiesti rõõmutult – olid ainult kohustused (koolitööd, kodu koristamine jne), mänguasjad aga kapis luku taga ja emotsioonide väljanäitamine välistatud. Perele nõu andnud psühholoog soovitas muuhulgas teha selliseid päevi, kus peres asju otsustavad lapsed – et nad õpiksid ja julgeksid otsustada.

Sõjaväekorrast on meil asi küll kaugel, kuid idee tundus lihtsalt põnev. Tahtsin väga teada, mis juhtub siis kui siis, kui laseksin oma kahel 5-aastasel ise otsustada, mida nad teha tahavad. Huvitav, kas nad hommikuks tahavad kohe šokolaadi, jäätist ja maisipulki? Kas nendega poodi minnes peaksin rahakoti puuga selga võtma ning meie koju tiritakse kõik nähtavad Hiina ahvatlused? Või nõuavad nad päevad läbi multikaid ja õhtul passivad südaööni üleval? Igal juhul ma otsustasin kõige sellega riskida ja proovida ühe päeva elu niipidises vormis.

Etteruttavalt ütlen, et see päev oli üliväga vahva ning kõik asjaosalised jäid täiesti rahule. Veelgi enam – selgus, et 5-aastased võivad olla täitsa mõistlikud, kui anda neile piisake seda imelist nektarit – otsustamisõigust ja -vabadust.

Hommikul söödi putru nagu ikka. Siis oli vaja linnas poes ära käia. Hanna rõhutas korduvalt, kuidas täna lapsed otsustavad ja küll temal olevat juba välja mõeldud, et mida kõike ta osta tahab. “Jah, emme, ma tean, et need magusad asjad on kahjulikud ja rämps, aga no vahest harva ju võib, onju,” arutles ta. Muidugi ta võis.

Poest valis kumbki endale ühe värviraamatu, pakikese komme ja kõrremahla. Ja neoonrohelise küünelaki. Mänguasju ainult vaadati ja nenditi, et teinekord ostame. Ei mingit tavapärast lunimist ja mangumist iga leti ääres, et  ostame seda, teist ja kolmandat.

Mis lõunaks teha, selle otsustasid samuti lapsed. Valisid lihtsa klimbisupi. Kommid võeti magustoiduks ja jäeti muist järgmisteks päevadeks ja sõpradele jagamiseks. Ilma mingi sunni või meeldetuletamiseta.

IMG_1312

Edasi pidime tegema pediküüri ja kõik varbaküüned roheliseks värvima. Olgu öeldud, et see oligi kogu selle päeva “ekstreemseim” temp. Aga rõõmu ja eputamist kui palju.

Lõuna ajal magama muidugi ei mindud, aga pole ka hullu – nii suured lapsed ei pea ju iga päev päeval pikutama.

Edasi mõtles Hanna, et võiks ju külla minna või kellegi endale külla kutsuda. Õnneks hääd sõbrad naaberkülast tahtsidki näha meie kahte allesjäänud kana. Oh vaesed linnud, kuidas neid küll väntsutati… Ja enne külaliste tulekut kraamisid Hanna ja Helena täiesti omaalgatuslikult oma toa ja lähema majaümbruse ära.

Õhtupooliku otsustamised olid need, et kumbki tegi endale ise valmis hamburgeri. Täitsa tervisliku, kapsas vahel ja puha. See maitses hea. Mampsil paluti veel ka kakaokisselli teha. No ikka sai seda väikest asja.

Kuskil 20 ajal tuli veel emmal-kummal mõte, et on vaja minna ujuma. Jalgratastega siis. No see oli tegelikult natuke tülikas, sest mina olin muidugi pakivedaja rollis ning tagasiteel teatas Hanna pisarais, et tema ei jaksa ja tema üldse ei tahtnudki jalgrattaga järve äärde minna. Edasi-tagasi on see tee vast 3 kilomeetrit.

Ja nüüd kõige olulisem – millal siis õhtul magama mindi? Üllatav, aga 21.15 valitses meie majas juba vaikus. Hambapesu, muinasjutt ja vabatahtlikult voodisse. Otsustasid, et lähevad ikkagi magama ja ei passi poole ööni üleval.

Päeva kokkuvõtteks ütlen vaid seda, et ammu pole olnud nii positiivset päeva. Minu osa oli vaid vastu võtta kõik need kallid, musid ja komplimendid. Ja päeva lõpus õhkas Hanna, et tema on nii õnnelik ja et võiks veel teha “lastepäeva”. Kindlasti teeme ka.

Advertisements

Comments (1) »