Viljandis, folkimas ja telkimas

IMG_1393Kohustuslik maasikapilt Viljandist

Viimasel ajal on juuli lõpus siia blogisse ilmunud Viljadi Folgi teemaline postitus ja see aasta ei ole ka erand. Võtsime nüüd kogu üritusest osa (seni pole julgenud lastega neljaks päevaks minna) ja oleme kõik ülirahul. “Kõik meeldis,” oli Hanna kommentaar, kui kojusõites küsisin, mis talle folgil kõige enam meeldis.

Ma ei ole suurem asi muusikakriitik ja sellepärast kirjutan ma siin rohkem niisama eluolust ja melust. Me lõime laagri lahti hea tuttava ja endise töökaaslase aeda ning elasime seal õunapuu all neli päeva. Hd olid väga rahul, et majas oli ülisõbralik koer, kes end ka igatepidi väntsutada lasi. Natuke kehvem lugu oli võrkkiikedega, mille pärast jageleti kõik need neli päeva.

A no ei hullu, see oli tegelikult tühiasi.

IMG_1390Hommikune idüll telklaagris – väiksed mängivad, minu ema teeb oma joogaharjutusi

IMG_1391“Tülikiik”

Eelmistest aastatest mäletan pidevad hirmu ja närveldamist, et äkki Hanna ja Helena kaovad rahvamurdu ära. Seekord ei olnud seda stressi enam. Nad käisid ise jäätist ostmast ja WCs ning olid igati suured. Ja nendega sai käia ka päris kontserditel, mitte ainult Rohelise lava ees hängida. OK, seal tantsimine on muidugi jätkuvalt leivanumber.

Käisime ka mitmetes õpitubades. Kõik puha mängimise teemalised, sest mäng oli ju folgi läbiv teema seekord. Rõõmu teeb, et nad vaimustuvad asjadest kergesti ja lähevad kohe tegevusega kaasa. Neid ei tule kuskile kättpidi tirida, vaid nad on ise täiesti hakkamas. Eriti Hanna ning tema eeskujul ka Helena.

IMG_1412Ja vaadake nüüd – lõõtsa saab ka NIIMOODI mängida.

Ma lubasin, et muusikakriitikat ei tee, kuid ühest esinejast pean ikka kirjutama. Antti Paalanen, Soome lõõtspillimängija. Kui te nüüd kujutate ette kase all vaikselt labajalavalssi lõõtsast välja venitavat õllelõhnast külapillimeest, siis unustage see kuvand kohe ära. See mees tegi lõõtsaga midagi sellist, mida ma pole kunagi varem ei näinud ega kuulnud. Tema pillimäng ei olnudki nagu mäng, vaid ära nõidumine või mingi kehaväline kogemus. Jõud, ürgne. Loomingulisus. Hüpnoos.

Kuulasin teda folgil kaks korda. Esimene kord Viljandi muuseumi hoovis, kui väljas oli juba pime. Keset kõige rajumat “nõidumist” tõusis kuskilt lendu suur linnuparv ja lendas üle kontserdipaiga. Justkui oleksid nad lahkunud. Ja ma ei imesta, kui sellise mängu peale lahkusid linnast ka viimased kui hiired ja rotid.

Teine kontsert toimus Pärimusmuusika Aidas. Kõheldes küll, aga läksin sinna oma viieaastastega. Olin valmis kohe ära minema, kui nad vingerdama ja virisema hakkavad. Nad on loomulikult näinud, mismoodi lõõtspilli mängitakse, aga et seda saab venitada üüratult pikaks ja siis sik-sakiliselt kokku panna (TM Hanna), see oli nende jaoks ennenägematult huvitav. Mõlemad vaatasid (ja kuulasid) suu ammuli, kuni Hanna kolmanda loo ajal tooli peale magama jäi. Helena vaatas võlutult ja kui vahepeal uurisin, et ega tal uni ei tule, siis kähvas mulle, et “ära sega, kuulan!”. Kontserdi keskel aga kustus ka tema teise tooli peale. Hämmastav! Nad pole eluseeski kuskil istudes magama jäänud, rääkimata sellest, et nad mingil kärarikkal üritusel magama jääksid. Nad vist nõiuti magama:) Äratasin nad alles siis, kui rahvas saalist lahkus.

Aga kuulake lõõtsatüüpi ja saate aru, et ma ei aja udujuttu:)

Mis veel? Ilm oli megakuum. Kontserdile minemise otsustasin selle järgi, kas seal oli võimalik varjus olla. Päikese käes olemist me üldse igaks juhuks vältisime. Jahutamiseks kõlbas isegi pühapäevahommikune jumalateenistus Jaani kirikus.

Mind hämmastas kemmergumajandus. Üldiselt väldin niipalju kui võimalik rohelistesse plastmass välipeldikutesse minemist, sest need on valdavalt ülirõvedad. Aga Folgil jätkus paberit neisse kuni peo lõpuni ja ma ei kohanudki tõelist peldikut. Lisaks täiesti normaalne võimalus käsi pesta.

IMG_1409Lahing tasuta keefiri pärast – putka pole veel avatudki, aga keefirinäljased on juba kottidega rivis.

Pärimeetri põhilise sissekäigu juures jagati folgilistele iga päeva hommikul tasuta Tere keefiri. Rabamine oli metsik. Kümnete kaupa rabati. Neljanda päeva hommikuks oli olukord muutunud piinlikuks – mutikesed olid ilmselgelt saabunud vaid tasuta kauba järele, ikka suurte IRLi kandekottidega, mis ilmselt samuti tasuta valimisnännina saadud. Kohaletulnud rahvahulk läks päris pööraseks ja üks naisterahvas kukkus keefirikülmikut täitvaid poisse sõimama, kuidas need ei oska oma tööd teha ja mis nad üldse keefiri külmikusse panevad, et lasku rahvas niisama kallale. Selle peale lõpetati see pull ära ja edaspidi jagati rahvale keefiri põhimõttel “üks näo kohta”.

IMG_1396Folgiline Hanna

IMG_1398Folgiline Helena

IMG_1399Folgiline Kristina (Helena tegi pildi)

IMG_1395Folgi peateema oli “Mäng”. Siin käib mäng laevadega – tekk on meri, kingad aga laevad.

Kokkuvõttes – kõik oli megatore!

Advertisements

2 kommentaari so far »

  1. 1

    Mare said,

    Üks ütlemata armas seltskond olete 🙂 Omal tütred juba suureks kasvatatud ja nüüd teie tegemisi jälgides meenutan oma laste kasvamist. Õnne ja rõõmu kogu teie perele!

  2. 2

    Kriss said,

    Aitäh, Mare:)


Comment RSS · TrackBack URI

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: