Kuidas oleks SIIN elada?

Juba mõnda aega mööda Eestit ringisõites küsin ma pea igas kohas endalt, et “kuidas oleks siin elada?”. Ma ei saa salata, et Tallinna elu hakkab ennast minu jaoks ammendama.

Seitse aastat tagasi kolisin Koselt (tagasi) Tallinna ja täitsin nii oma ammuse unistuse – asusin elama kivitrepikojaga eestiaegsesse puumajja. Ümarad laenurgad, kahhelkividest vanaaegne ahi, endisaegne tubadepaigutus, mõnus kodune puumaja õhk, mittelärmavad naabrid ning seinad, mis läbi ei kosta. Linnasüda vaid 10 mintsi jala astuda. Äärmiselt populaarne ja nunnu asum nimega Uus-Maailm. Olin väga õnnelik oma väikeses kodus.

Kui sündisid Hd, läks muidugi väga kitsaks. Kahetoalises elada kolmekesi (või neljakesi) on üsna ahistav. Lohutan ennast neil puhkudel mõttega, et meie emad-isad elasid veel hullemini – taolises tikutoosis võis elada koos mitu perekonda – igas toas üks. Aga ikkagi…

Alguse küsimuse juurde tagasi tulles, siis see on mul peas tiksunud juba mitu aastat. Kui Tallinnast ära kolida päriselt, siis uue elukohaga seoses on mõned uitmõtted:

1. See võiks olla väikelinn v alev, soovitavalt allpool Viljandit-Pärnut-Tartut. Ma ei unista elust üksinda metsas, vaid enamvähem asustatud paigas. Töö pärast ei ole mul absoluutselt hädavajalik piinata end Tallinnas, piisab täiesti, kui seal lihtsalt vahel käia.

2. Kool peaks olema normaalne ehk selline, mida veel lähiaastatel sulgemine ei ähvarda. Oleks ju tore, kui Hd saaksid põhikooli õppida mitte 24-õpilasega megaklassis, vaid mõnes pisikeses koolis, kus kõik tunnevad kõiki.

3. Kogukond peaks olema elujõuline ehk et mitte koosnema vaid pensionäridest või poe-juures-hängijatest. Et lastel oleks omavanuseid sõpru ja minul ka kellegagi rääkida.

4. Läheduses ei tohi olla tööstust. Loodus peab olema ilus, soovitavalt künklik. Ma ei kujuta end ette elama näiteks siledal Läänemaal. Mere lähedalasumine pole oluline, küll aga peavad olema metsad. Suuri maanteetrasse ega raudteed ei tohi olla kuulmiskauguses.

5. Sellel kohal võiks olla äge nimi:) Umbes nagu Savilöövi.

6. Sellel majal võiks olla veranda ja see maja peaks olema selline, kus on võimalik LAHEDALT elada. Ruumi mõttes siis. Et kui ma tahan magada, siis panen ukse kinni ja magan, mitte nii, et keegi saalib pidevalt läbikäidavast toast sisse-välja.

7. Ruumi peab maja ümber olema niipalju, et naabrite peretülides ei peaks olema tahtmatu osaleja. Sellepärast on endised suvilarajoonid välistatud.

Te küsite, et miks mitte Savilöövi? Jaa, Savilöövi on üks maailma toredamaid paiku, kuid paraku on siin mõned “agad”, millele mina ei ole suutnud lahendust välja mõelda.

Need on praegu lihtsalt uitmõtted, kuid vähemalt minu kogemus on näidanud, et kui midagi väga tahta ja hakata kuskile poole mõtlema, siis elu kannab mingi aja pärast kätte võimalused. Eks näis.

Aga seniks võite jagada siin kommentaarides oma kogemusi elust Tallinnast eemal ehk siis kaugemal kui Harjumaal. Kuidas on elada näiteks Karksi-Nuias? Türil? Viljandis? Põlvas? Rõngus, Palamusel või Tarvastus?

 

 

 

 

Advertisements

9 kommentaari so far »

  1. 1

    drbarman said,

    Hehh. Kogemused elust Jõgeva lähistel.
    Kunagi, kui kah neelud suurema elamispinna järele käima hakkasid, kammisin läbi peaaegu kogu müügisoleva kinnisvara Jõgeval ja 5 km raadiuses. Esimene mulje: sellel, et maja, kinnistu või majalaadne toode müüki pannakse, on alati mingi põhjus, ja PEAAEGU alati pole see põhjus meeldiv. Reeglina olid põhjused järgmised:
    1. Pärandus, mis tähendas, et enne müükipanekut oli majal lastud paar aastat sihipäraselt laguneda.
    2. Lahutus. Mis tähendas, et tüüpiliselt oli maja ehitusjärgus, hind ulmeline (sest pärast varajagamist pidi jaguma ka kummalegi eraldi pinna ostmiseks) ja veel paremal juhul polnud emb-kumb tülipooltest üldse nõus maja müüma.
    3. Kinnisvara tehnilisest seisukorrast või asukohast tingitud jamad. Ehk siis kogu maja tulnuks ilmselt vundamendist veidi madalamalt maatasa teha ja uuesti üles ehitada, halvemal juhul aga ka paar kilomeetrit mujale nihutada, nii et sellele pääsenuks juurde ka mujalt kui läbi kiusliku ja teed blokkiva naabri krundi.
    Ehk siis ideaalset (ja taskukohast) kinnisvara leida on praktiliselt võimatu, vähemalt mõne soovi koha pealt pead kindlasti järgi andma.
    Põhiline probleem maakohas on kommunikatsioon. Ehk kui sul on vaja minna tööasju ajama, arstile või hankima midagi kohaliku külapoe sortimendist erinevat, tuleb arvestada, et suvine romantiline mõnekümneminutiline teekond läbi looduskauni koha võib talvel tähendada tundidepikkust lumerookimist ja hoolega rehkendamist, kas auto ikka teel püsib või lumevaaludesse kinni ei jää. Jah, vallateed lükatakse tavaliselt alati lahti, kuid sellega võib ka parima tahtmise juures aega minna. Jõgeva vallas, kusjuures, on teehooldus reeglina paremal järjel kui Jõgeva linnas ja see näib kehtivat ka muude linn/vald koosluste võrdluses.
    Arvesta, et internetiga võib olla nii nagu on. Ma ootasin püsiühendust umbes kaks aastat – liini seisukord oli lihtsalt selline, et ei kannatanud uusi liitumisi. Mis mobiilsesse internetti puutub, siis kusagil sügavamal kolkas võib olla leviga üsna kehvasti, suuremas asustatud punktis aga võib olla 3G kasutajaid nii palju, et igaühele niriseb ühiskasutuses olevast torust ainult natukene.
    Seltskonna poolest on Jõgeva lähedal paiknev samanimeline alevik peaaegu ideaalilähedane – samas peakorterit omav Taimekasvatuse Instituut kergitab elanikkonna keskmise IQ üsna kõrgeks. Aga ega sihukest tavalist põhjajoonud seltskonda sellepärast vähem ole, tollest ei pääse ilmselt kusagil.
    Koolidega on nii ja naa. Meie küla lapsed käivad koolis 2 km kaugusel Jõgeval, käib ka koolibuss, mille ajad aga ei pruugi alati sobida. 4 kilti päevas jala kõmpida on kõva pakasega tõest veidi liiast, suvel rattaga aga täiesti normaalne. Eks neid rattaid kooli kõrval ole lõhutud ka, aga päris uut pole õnneks ka kunagi ostma pidanud.
    Jõgeva koolid ise on üldiselt tugevad, eriti uhiuus riigigümnaasium, millest mu vanem võsuke (ja tema eakaaslased ka) on vasikavaimustuses. Põhikoolis käib muidugi igasugust kaadrit, nii õpetajate kui õpilaste osas.
    Väiksemate koolide puhul pead arvestama, et ega neil nii õpilasi kui õpetajaid eriti valida ei ole ning “väikse ja mõnusa” klassikollektiivi puhul võib kiusamist, perekondlikku/kogukondlikku vaenu ja lihtsalt rumalusest tingitud vääritimõistmisi olla rohkemgi kui “24 õpilasega megaklassis” – muide, see 24 tundub kuidagi kahtlaselt väike arv, ma pole sihukesi eriti näinudki.
    Lähedalasuvat tööstust ning raud- ja maanteid ei tasu väga peljata, need tähendavad, et paikkonnas on mingigi elu ja liikumine, kommunikatsioonid hoitakse paremini korras, poes on valik suurem ja igasugu teenused kättesaadavamad ning hinnad odavamad. Jõgeval on tööstusega muidugi kehvasti, õieti polegi teist. Ja ega tootmishooneid, ka põllumajandustootmise omasid reeglina elumajade lähedusse ehitatagi. Müraga, ka raudteerongide omaga harjub ilusti ära ja kui rongide kolin tavapärasest valjemaks muutub, on teada, et ilm läheb varsti vihmale 🙂
    Hullem on lõhnadega. Kui saekaater lõhnab päris hästi, siis silohoidla oma pole just kõige meeldivam. Samuti võib lõhn levida päris kaugele, soodsa tuulega tunneb meie juures isegi Painküla rapsiõlitehase rammusa hernesupi lõhna, ja see tehas jääb peaaegu 10 kildi kaugusele.
    Naabitega on vist probleem igal pool – küll nad grillivad, niidavad pühaba varaommikul muru, jauravad öösiti tänaval akna all või vilistavad oma vana bemmi ketsi. Aga see ilmselt käib asja juurde ja lõppkokkuvõttes on siin ikka hulga vaiksem kui isegi Tartus. Ja ega Jõgeva ka on hiljemalt kella kuueks õhtul enamvähem välja surnud. Eriti talvel.

  2. 2

    Liis said,

    Kolige Rõugesse 🙂 Mul on plaan mõne aasta pärast ka kolida.

  3. 3

    sesamy said,

    Mina elan Järvamaal. Alevis, kus koos minuga elab 450 inimest (ja ülejäänud vallas veel 500.
    Loodus on lauge, ent täiesti olemas. Maantee läheb läbi alevi, ent ei sega eriti. Tööstus on ka, puidu oma. Ent kui tuul seda siiapoole ei kanna, ei saa nagu arugi, et see olemas on (tööstuse ja alevi vahel on müravall).
    Kahjuks elan korteris, mitte oma majas… aga see, ma loodan, muutub kunagi.Kool on olemas, sulgemine ei ähvarda. Ja kuigi enesekiitus haiseb, julgen öelda, et kool on väga hea. Siit leitud sõbrad ka. Mina olen rahul. Linna tagasi ei vea mind mingi valemiga 🙂

  4. 4

    Kriss said,

    Sesamy, mis alev see on? Puidutööstusega Järvamaa alevitest tuleb ette kohe Imavere, kas ongi või?

  5. 5

    sesamy said,

    Imavere ise 🙂

  6. 6

    kuldne said,

    Ajakirjanikuna oled kindlasti kursis nende Misso ja Tiit Niilo üleskutsetega, aga igaks juhuks panen ikka http://www.maale-elama.ee/kogukonnad/misso#.U-Pvn-N_tc0

  7. 7

    kuldne said,

    Noh ja siis lihtsalt vihjeks, et Karksi-Nuia lähedal Lilli külas tegutseb selline huvitava nimega seltsing “Tegus Moori küla kogukond”. Toetust on nad ka paar korda saanud Viljandi maavalitsusest http://www.kysk.ee/filemanager/userfiles/KOP13_sygis_toetatud_Viljandi.pdf

  8. 8

    Ma ise elan veel kaasa Sänna Kutuurimõisale ja Leiutajate Külakoolile.

  9. 9

    laborihiir said,

    Ma olen sama mõtet tuhandeid kordi mõelnud, viimasel ajal üha enam. Mu keskmine nimelt nõuab igapäevaselt meie “maakoju”, mis paiknemas keset Võru linna. On mitu samasugust lahendamata praktilist probleemi, miks me ei saa jääda kauemaks kui nädalavahetusteks, koolivaheaegadeks ja suveks. Samamoodi on mitu põhjust, miks me võiks ja suisa peaks minema jäädavalt. Iga minekukorraga jõuab minuni üha selgemini, et elu kahe kodu vahel väsitab ning kurnab, eriti suviti. .


Comment RSS · TrackBack URI

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: