Siis, kui Tapi Maximasse ununes…

Ühel õhtupoolikul oli meil kodus hirmus paanikaosakond – Helena oli oma kalli Tapi  ehk kaisuka, kes temaga igal pool kaasas käib, kuskile unustanud. Pisarad voolasid jõena ning ahastus oli maailmasuurune. Õnneks lõppes lugu õnnelikult – Maxima poodi unustatud Tapi jõudis pärast poeriiulil ööbimist taas koju oma perenaise juurde.

See lugu pani mind mõtlema kaisuloomade teemale üldisemalt. Seda enam, et oma lapsepõlvest nagu ei mäleta sellist kiindumust, kuid minu lapsed on kogu oma  elu jooksul leidnud hingepidet just kaisukatest. Kaisukate-teemat on lastepsühholoogid päris palju uurinud ning laiemalt on see temaatika seotud turvalisusega – pehme mänguasi, tekike või mõni muu armas ese loob turvatunnet ärevates ja keerulistes olukordades; näiteks lohutab kui põlv sai haiget või aitab leevendada igatsust ema järele pika lasteaiapäeva lõpul.

Uuringud on näidanud, et umbes 70 protsenti lastest kiindub mõnesse esemesse. On tähele pandud, et see fenomen on rohkem levinud läänemaailmas, kus lapsed varakult vanematest eraldi magama paigutatakse.

Kiindumus võib olla täielik – koguni selline, et laps ei lahku esemest kunagi, kannab seda kõikjal kaasa ning ei luba seda isegi pesta. Ka minu üks tütar kannab oma kaisukat kaasas igal pool – lasteaias, reisidel, autos, huviringis. Loomulikult on see alati tema kaaslane magades. Olen lapselt küsinud, et kas ta kooli võtaks ka oma Tapi kaasa ja vastus on, et „jah, peidan ta koolikotti ja võtan kaasa“.  Tapi nimelt tahtvat temaga kaasa tulla. Vaikselt ma muidugi loodan, et ehk see kiindumus (või koguni sõltuvus) koolimineku ajaks siiski veidi väheneb…

Enamasti kiinduvad lapsed mingisse esemesse (tekk, mõni pehme mänguasi) esimesel eluaastal ning eriti suur on nende kiindumus teisel eluaastal. Psühholoogid seletavad seda nii, et maailma avastav väikelaps vajab turvaobjekti, mille abil end rahustada ning hirmudest üle olla. 2-5-aastaselt kasvavad nad aga enamasti sellest kiindumusest välja. Isegi kui seda ei juhtu, siis enamasti pole lapsega veel midagi katki. Vanematel tasuks lihtsalt märgata seda, kui laps enam millegi muuga ei mängigi kui vaid oma kaisukaga või eelistab teda suhtlemisel eakaaslastega. Sellisel juhul võiks mõelda, kas on kodus või lasteaias midagi stressitekitavat, mis on lapse enesekindlust nii kõigutanud, et ta väga oma kaisuka küljes ripub.

Kuid mida siis teha, kui säärane armas, kuid ka natuke veider kiindumus tundub juba kõikehaarav olevat? Lapsevanemad ütlevad, et jõuga last kallist esemest võõrutama hakata kindlasti ei tasuks, samuti ei tohiks last kaisuka teemal narrida. „See on tal nähtamatu sõbra nähtav variant. Ju saab kõik oma maailma mured kaisukale ära kurta ja kui suuremaks saab, laseb laps ise temast lahti,“ ütleb üks mu hea sõbranna.

Siin aga on veel mõned ideed, kuidas nö kaisuka-sõltuvuses last aidata ja toetada:

  • Kui vähegi võimalik, sea piirid kaisuka kasutamisele. Et kaisukas on koguaeg voodis ja et teda ei võeta õue. Meie peres näiteks pärast poe-juhtumit Tapi kindlasti enam poodi kaasa ei tule.
  • Lase lapsel võimalusel ise otsustada, kus on kõige mõistlikum kaisukat hoida.
  • Lepi lapsega kokku, kuidas toimub kaisuka puhastamine. Las ta peseb ise oma kaisukat või määrake, millal on kaisuka pesupäev. Siis jäävad ära vaidlused selle üle, kas ese ikka on juba piisavalt määrdunud, et teda pesta või kõlbab ta veel kasutada.
  • Muretse kaisukale dublant juhuks, kui originaal kaob, läheb katki või parasjagu pesus on. Samas võib juhtuda, et kaisuka koopia ei ole sugugi võrdväärne originaaliga. Näiteks meil just nii on ja päris-Tapi koopia läheb käiku vaid hädapärastel juhtudel näiteks kui originaal parasjagu pesumasinas keerleb või nööril ripub.
  • Vaata, et lapsel oleks palju tegemist. Siis jääb tal vähem aega kaisukaga tegelemiseks.
  • Lapse ümbrus peaks olema rahulik ja turvaline. Kallistage palju ja anna talle sellega teada, et kaisukas ei ole siin maailmas sugugi tema ainuke lohutaja.

See lugu ilmus ka Postimehe naistelisas.

Advertisements

3 kommentaari so far »

  1. 1

    Juss said,

    Tapil on tekkinud siis kalduvus kusagile mõnusalt pikutama jääda. Soomes käies jäi ta ka ühe söögikoha pingi peale tukastama. Pärast tõsisemat otsimist õnnestus siiski üles leida.

  2. 2

    Kriss said,

    Jaa, seda lugu räägiti mulle ka. Tapile peab seadma piirid, et tema istub kodus või autos:)

  3. 3

    […] alati väga ruttu. Temaga on juhtunud igasuguseid lugusid – on ta ununenud Soome restorani, Maxima poodi, loomulikult koju, autosse, mamma poole. Ta on hakanud lagunema, ta on kulunud ja luitunud ning […]


Comment RSS · TrackBack URI

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: