Kuidas me oma kanavärgiga kogemata moodsaks osutusime

Et meil kanu enam pole, on aeg sellele suvisele kanaloole teha väike kokkuvõte.

Kui me kevadel need kuus rääbakat 1-eurost kana koju tõime, ei osanud ma arvatagi, et oleme selle sammuga kogemata liitunud uue kuuma moevooluga – suvekanade pidamisega. Selgus, et taoline kevadel-võtan-kanad-sügise-söön-või-kingin-nad-ära kanade pidamine on viimastel aastatel vägagi levinud.

Kuidas meil siis kanade pidamine läks? Olgu öeldud, et see oli tegelikult nüansirikkam kui mulle oli meelde jäänud lapsepõlvest. Nimelt kuulus minu vanaema majapidamisse alati suur ja toimekas kanakari, kellega lapse silmade läbi polnudki muud vaeva, kui et anna aga teri ja toidujäänuseid ette ning korja aga mune. Ja kukk pidevalt muudkui kires.

Aga algusest. Niisiis sai kanadele ettevalmistatud kena kuut ühes õrrega, õue käimise trepiga, munemiskastiga ning võrgust aedikuga. Selgus aga, et sellises kohas elamine käib puurikanal, kes on harjunud lihtsalt seisma ühe koha peal, kaugelt üle mõistuse. Meie kanad ei osanud oma uude koju jõudes ei siblida ega õieti nokkida, munesid suvaliselt kuhu juhtus ja õrrele magama minemine oli nende jaoks tuumateadus.

Ka kodust sööki vaatasid linnuvabriku söödaga harjunud kanad alguses umbusklikult ning sellega harjumine võttis nii umbes nädal.  Süüa said nad mullustest kartulitest keedetud putru, nisuteri, kuivatud munakoori, kõikvõimalikke toidujäätmed ja rohelist. Ja vett, mis peab koguaeg ees olema. Samuti tõin veterinaarapteegist spetsiaalset kanavitamiini, mida iga päev neile toidu sisse segasin.

Kõik oli ilus-tore, kuni ühel ööl külastas kanakuuti tuhkur. Üldiselt öeldakse, et kui tuhkur juba kanalasse saab, siis ellu ei jää lindudest keegi, aga meie kanadest õnnestus kahel luugi kaudu välja vupsata ning rünnak üle elada. Õppetund sellegipoolest – kanakuut peab olema täiesti tihe ja kindel, sest see elukas poeb sõna otseses mõttes seinapraost ka läbi.

Pärast seda juhtumit said neist kahest justkui lemmikloomad. Neid toideti peost, nad said kuni suve lõpuni nautida täielikku vabadust ning ööbida mõnusalt laste mängumajas.

Hanna ja Helena õppisid sel suvel, et kana on küll nunnu, kuid siiski mitte lemmikloom. Nad tahtsid väga neid alguses süles tassida ja niisama väntsutada. Selgus aga, et kana mitte ei tohi väntsutada, kui pärast üht sellist kõvemat mängimist kana paar järgmist päeva nahkmune munes. Ju sai tema munavalmistamissüsteem muljuda.

Munemise koha pealt oli tegemist täielike munamasinatega. 5-6 muna päevas stabiilselt ning enne tuhkruintsidenti jõudsin juba mõelda, et no mida me küll teeme nii paljude munadega. Mine või turule müüma. Hoogu võeti maha alles sulgimise ajal, mis kestis mõne nädala. Erinevalt üsna levinud arvamusest pole kanakarjale vaja kukke selleks, et nad muneksid.

Kui me kanad võtsime, siis oli tuttavate põhiline küsimus, et no mida te küll teete nendega sügisel – kas võtate linna kaasa või? Vastus on lihtne – maailmas on olemas päris palju kanaroogi…

Kokkuvõttes ei olnud kanade pidamine eriliselt tülikas, vaid hoopis äärmiselt vahva, eriti lastele. Nemad hoolitsesid meie kanade eest otse kuninglikult ja tuli vaid jälgida, et hoolitsus ei muutuks lindude kiusamiseks. Rahaliselt võttes pole ma kokku arvutanud, kas kanapidamisega teenisime kahjumit või oli see tulus, kuid ega vahet polegi – emotsionaalselt oli see ettevõtmine mõnus. Ja nagu 5-aastased kanade perenaised on juba otsustanud, siis tuleb ka järgmisel aastal raudselt jälle kanad võtta.

 

 

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: