Archive for august, 2014

Siis, kui Tapi Maximasse ununes…

Ühel õhtupoolikul oli meil kodus hirmus paanikaosakond – Helena oli oma kalli Tapi  ehk kaisuka, kes temaga igal pool kaasas käib, kuskile unustanud. Pisarad voolasid jõena ning ahastus oli maailmasuurune. Õnneks lõppes lugu õnnelikult – Maxima poodi unustatud Tapi jõudis pärast poeriiulil ööbimist taas koju oma perenaise juurde.

See lugu pani mind mõtlema kaisuloomade teemale üldisemalt. Seda enam, et oma lapsepõlvest nagu ei mäleta sellist kiindumust, kuid minu lapsed on kogu oma  elu jooksul leidnud hingepidet just kaisukatest. Kaisukate-teemat on lastepsühholoogid päris palju uurinud ning laiemalt on see temaatika seotud turvalisusega – pehme mänguasi, tekike või mõni muu armas ese loob turvatunnet ärevates ja keerulistes olukordades; näiteks lohutab kui põlv sai haiget või aitab leevendada igatsust ema järele pika lasteaiapäeva lõpul.

Uuringud on näidanud, et umbes 70 protsenti lastest kiindub mõnesse esemesse. On tähele pandud, et see fenomen on rohkem levinud läänemaailmas, kus lapsed varakult vanematest eraldi magama paigutatakse.

Kiindumus võib olla täielik – koguni selline, et laps ei lahku esemest kunagi, kannab seda kõikjal kaasa ning ei luba seda isegi pesta. Ka minu üks tütar kannab oma kaisukat kaasas igal pool – lasteaias, reisidel, autos, huviringis. Loomulikult on see alati tema kaaslane magades. Olen lapselt küsinud, et kas ta kooli võtaks ka oma Tapi kaasa ja vastus on, et „jah, peidan ta koolikotti ja võtan kaasa“.  Tapi nimelt tahtvat temaga kaasa tulla. Vaikselt ma muidugi loodan, et ehk see kiindumus (või koguni sõltuvus) koolimineku ajaks siiski veidi väheneb…

Enamasti kiinduvad lapsed mingisse esemesse (tekk, mõni pehme mänguasi) esimesel eluaastal ning eriti suur on nende kiindumus teisel eluaastal. Psühholoogid seletavad seda nii, et maailma avastav väikelaps vajab turvaobjekti, mille abil end rahustada ning hirmudest üle olla. 2-5-aastaselt kasvavad nad aga enamasti sellest kiindumusest välja. Isegi kui seda ei juhtu, siis enamasti pole lapsega veel midagi katki. Vanematel tasuks lihtsalt märgata seda, kui laps enam millegi muuga ei mängigi kui vaid oma kaisukaga või eelistab teda suhtlemisel eakaaslastega. Sellisel juhul võiks mõelda, kas on kodus või lasteaias midagi stressitekitavat, mis on lapse enesekindlust nii kõigutanud, et ta väga oma kaisuka küljes ripub.

Kuid mida siis teha, kui säärane armas, kuid ka natuke veider kiindumus tundub juba kõikehaarav olevat? Lapsevanemad ütlevad, et jõuga last kallist esemest võõrutama hakata kindlasti ei tasuks, samuti ei tohiks last kaisuka teemal narrida. „See on tal nähtamatu sõbra nähtav variant. Ju saab kõik oma maailma mured kaisukale ära kurta ja kui suuremaks saab, laseb laps ise temast lahti,“ ütleb üks mu hea sõbranna.

Siin aga on veel mõned ideed, kuidas nö kaisuka-sõltuvuses last aidata ja toetada:

  • Kui vähegi võimalik, sea piirid kaisuka kasutamisele. Et kaisukas on koguaeg voodis ja et teda ei võeta õue. Meie peres näiteks pärast poe-juhtumit Tapi kindlasti enam poodi kaasa ei tule.
  • Lase lapsel võimalusel ise otsustada, kus on kõige mõistlikum kaisukat hoida.
  • Lepi lapsega kokku, kuidas toimub kaisuka puhastamine. Las ta peseb ise oma kaisukat või määrake, millal on kaisuka pesupäev. Siis jäävad ära vaidlused selle üle, kas ese ikka on juba piisavalt määrdunud, et teda pesta või kõlbab ta veel kasutada.
  • Muretse kaisukale dublant juhuks, kui originaal kaob, läheb katki või parasjagu pesus on. Samas võib juhtuda, et kaisuka koopia ei ole sugugi võrdväärne originaaliga. Näiteks meil just nii on ja päris-Tapi koopia läheb käiku vaid hädapärastel juhtudel näiteks kui originaal parasjagu pesumasinas keerleb või nööril ripub.
  • Vaata, et lapsel oleks palju tegemist. Siis jääb tal vähem aega kaisukaga tegelemiseks.
  • Lapse ümbrus peaks olema rahulik ja turvaline. Kallistage palju ja anna talle sellega teada, et kaisukas ei ole siin maailmas sugugi tema ainuke lohutaja.

See lugu ilmus ka Postimehe naistelisas.

Advertisements

3 kommentaari »

Zile, Koiva

 IMG_1447Koiva jõekäär Ziles

Zile Koiva ääres, 8 km Läti-Valkast Smiltene poole. See on minu lapsepõlve põhiline ujumiskoht. Hommikul sõideti Smiltene bussiga siia ja õhtul tagasi. Päev läbi sai möllata Koiva jões, ehitada liivalosse ja kaevata ennast tulikuuma liiva sisse. Mängid läti- või venekeelsete lastega. Oli aeg, kui 5-aastased ei kandnud bikiine ja lapsed võisid rannas vabalt paljalt olla. Ja rahvast oli selles jõekäärus siis alati palju. Tuldi auto, bussi või jalgrattaga. Siin ma õppisin ujuma ja siin räägiti alati hirmsaid lugusid sellest, kuidas jälle keegi oli Koivasse ära uppunud. Et on salakaval ja tugeva vooluga jõgi. Tugev on ta küll, aga kas ka salakaval – ma ei tea. Mina teda ei karda, sest ma tean, kust ta on madal ja kust sügav.

Kuna mõned aastad tagasi jäin Zile jõekääru sõites metsateel ühte poriauku autoga totaalselt kinni, siis seekord me ei riskinud. Jätsime auto majade juurde ja läksime umbes 0,5 km läbi metsa jala. Oli päris porine. Ja tee on väga-väga kinni kasvanud. Ilmselgelt ei ole see jõekäär enam nii populaarne kui kunagi varem. Mõned inimesed olid siiski ka rannas ja üllatus küll, kuid üks neist minu kallis klassiõde, keda umbes 100 aastat pole näinud. Väga üllatav kohtumine keset mingit suvalist Lätimaa metsa:)

IMG_1452Meie

 

Comments (1) »

Inimesed, ärge tulge loodusesse!

IMG_1437

IMG_1440Metsik läbu Koiva äärsel RMK platsil.

Viimastel nädalatel on tunda, kuidas puhkamisest võetakse viimast. Senised vaiksed järverannad on rahvast täis, metsas iga mustikapuhma kohta üks auto ning muidu liikluseta külavaheteedel ei jõua tolmgi maha langeda, kui uued sõitjad selle juba jälle üles keerutavad.

Kõige sellega käib aga kaasas üks väga suur probleem. Prügi! Lõputult kõikvõimalikke pakendeid ja pudeleid! Ma ei räägi autoakendest väljaloobitavaga, vaid süstemaatilise läbustamisega looduskaunites kohtades. Selle probleemi all kannatavad vist küll kõik vähegi ilusamad ujumis-, puhkamis- ja telkimiskohad. Kui ühel inimesel kukub käest tühi krõpsupakk ja suitsupakk, siis järgmine arvab, et kui siin juba midagi vedeleb, ei juhtu ju midagi hullu, kui oma õllepurgid ka siia jätan. Kolmas vaatab, et siin juba kena prügihunnik ees, poetan õige kõik oma autos leiduva prügikraami siia. Ja nii edasi.

Möödunud nädalavahetuse jälgi koristan lähedases Räimi järve rannas veel praegugi. Keegi seal pidutsenud ajuhiiglastest leidis, et nii tore on pidu lõpetada pudelite purustamisega. Ja neid kilde ikka tuleb ja tuleb ja tuleb sealt heina seest välja…

Mõni päev hiljem jalutasin üle Koiva puisniidu Koiva äärsele RMK lõkkeplatsile. Seal on väga ilus supluskoht, kus enamasti saab nautida täitsa privaatset olemist. Aga igasugu tahtmine supelda läks mul kohe ära, sest viimase kuuga oli lõkkeplatsile tekkinud lausa prügimägi. Onn, mis on tegelikult mõeldud puukuurina kasutamiseks, oli täidetud prahiga ning selle eest vedeles kümneid kui mitte sadu pudeleid. Kas nii on tõesti tore puhata? Kas on tore telkida õllepudelite mäe kõrval? Ma ei tea. Minumeelest pole. Ma tahaks näha neid loomi, kes sellist “puhkust” naudivad.

RMK teatel arvestavad nad, et iga 4-liikmeline seltskond jätab endast maha pool kuni terve ämbritäie prügi. Päris palju tegelikult, eriti kui arvestada, et tühjaks söödud krõpsupakk ei ole sugugi raskem täispakist, mis metsa kaasa võeti. Ehk et võiks ju jaksata selle koju tagasi ka viia. Siiski olevat olukord viimastel aastatel RMK hinnangul paremaks läinud – puhkekohtadesse jäetud prügikogused on hakanud vähehaaval vähenenud. Selle läbuhunniku aga lubasid RMK omad ära koristada. Ehk pannakse siis sinna telkimisplatsile ka miski prügikast.

Selle loo pealkiri on üleskutseks loomulikult vaid nendele inimestele, kes prügijälgi jätmata eksisteerida ei suuda. Sest on tõesti parem, kui te püsiksite oma kodudes ning ei roniks loodusesse, kus te ju olla ei oska.

 

 

4 kommentaari »

Kuidas oleks SIIN elada?

Juba mõnda aega mööda Eestit ringisõites küsin ma pea igas kohas endalt, et “kuidas oleks siin elada?”. Ma ei saa salata, et Tallinna elu hakkab ennast minu jaoks ammendama.

Seitse aastat tagasi kolisin Koselt (tagasi) Tallinna ja täitsin nii oma ammuse unistuse – asusin elama kivitrepikojaga eestiaegsesse puumajja. Ümarad laenurgad, kahhelkividest vanaaegne ahi, endisaegne tubadepaigutus, mõnus kodune puumaja õhk, mittelärmavad naabrid ning seinad, mis läbi ei kosta. Linnasüda vaid 10 mintsi jala astuda. Äärmiselt populaarne ja nunnu asum nimega Uus-Maailm. Olin väga õnnelik oma väikeses kodus.

Kui sündisid Hd, läks muidugi väga kitsaks. Kahetoalises elada kolmekesi (või neljakesi) on üsna ahistav. Lohutan ennast neil puhkudel mõttega, et meie emad-isad elasid veel hullemini – taolises tikutoosis võis elada koos mitu perekonda – igas toas üks. Aga ikkagi…

Alguse küsimuse juurde tagasi tulles, siis see on mul peas tiksunud juba mitu aastat. Kui Tallinnast ära kolida päriselt, siis uue elukohaga seoses on mõned uitmõtted:

1. See võiks olla väikelinn v alev, soovitavalt allpool Viljandit-Pärnut-Tartut. Ma ei unista elust üksinda metsas, vaid enamvähem asustatud paigas. Töö pärast ei ole mul absoluutselt hädavajalik piinata end Tallinnas, piisab täiesti, kui seal lihtsalt vahel käia.

2. Kool peaks olema normaalne ehk selline, mida veel lähiaastatel sulgemine ei ähvarda. Oleks ju tore, kui Hd saaksid põhikooli õppida mitte 24-õpilasega megaklassis, vaid mõnes pisikeses koolis, kus kõik tunnevad kõiki.

3. Kogukond peaks olema elujõuline ehk et mitte koosnema vaid pensionäridest või poe-juures-hängijatest. Et lastel oleks omavanuseid sõpru ja minul ka kellegagi rääkida.

4. Läheduses ei tohi olla tööstust. Loodus peab olema ilus, soovitavalt künklik. Ma ei kujuta end ette elama näiteks siledal Läänemaal. Mere lähedalasumine pole oluline, küll aga peavad olema metsad. Suuri maanteetrasse ega raudteed ei tohi olla kuulmiskauguses.

5. Sellel kohal võiks olla äge nimi:) Umbes nagu Savilöövi.

6. Sellel majal võiks olla veranda ja see maja peaks olema selline, kus on võimalik LAHEDALT elada. Ruumi mõttes siis. Et kui ma tahan magada, siis panen ukse kinni ja magan, mitte nii, et keegi saalib pidevalt läbikäidavast toast sisse-välja.

7. Ruumi peab maja ümber olema niipalju, et naabrite peretülides ei peaks olema tahtmatu osaleja. Sellepärast on endised suvilarajoonid välistatud.

Te küsite, et miks mitte Savilöövi? Jaa, Savilöövi on üks maailma toredamaid paiku, kuid paraku on siin mõned “agad”, millele mina ei ole suutnud lahendust välja mõelda.

Need on praegu lihtsalt uitmõtted, kuid vähemalt minu kogemus on näidanud, et kui midagi väga tahta ja hakata kuskile poole mõtlema, siis elu kannab mingi aja pärast kätte võimalused. Eks näis.

Aga seniks võite jagada siin kommentaarides oma kogemusi elust Tallinnast eemal ehk siis kaugemal kui Harjumaal. Kuidas on elada näiteks Karksi-Nuias? Türil? Viljandis? Põlvas? Rõngus, Palamusel või Tarvastus?

 

 

 

 

9 kommentaari »