Archive for oktoober 9, 2014

Kuidas minust sai ajakirjanik ehk nostalgiline heietus Äripäeva 25ndal sünnipäeval

Lugedes endiste töökaaslaste meenutusi oma esimesest tööpäevast täna 25-aastaseks saavas Äripäevas, tuli ka peale nostalgiahoog. Hakkasin mõtlema nende kaugete aegade peale, kui ma ajakirjanikuna alles alustasin. Sealsamas Äripäevas siis. Juhuslikult. Tõupuhta lapsajakirjanikuna. Oli 1996nda aasta sügis.

Aga ma alustan mõne kuu kaugemalt. Tollel 1996nda aasta kevadel olin läbiviielisena lõpetanud Tallinna Sidekooli. Minust oli saanud paberitega sekretär-masinakirjutaja. Ma oskasin saata ja vastuvõtta telegrammi ning faksi. Masinakirjaeksamil olin saavutanud tulemuseks ca 250 tähemärki minutis. Seda pimekirjas ja loomulikult kirjutusmasinaga. Arvutid olid tollal veel ainult väga rikastes ja eesrindlikes firmades.

Niisiis omandasin kutse ja asusin tööle mingisse hulgifirmasse. Sekretäriks. Kreemide, lõhnaõlide ja juuksepalsamite vahel. Katseaeg oli 4 kuud ja see oli minu esimene töökoht, kus EI makstud ümbrikupalka.  Firma koosnes missivõistlustel osalenud tibikestest, kelle päevad möödusid endale lõhnaõli peale pihustades ja juuksehooldusvahendeid testides. Meil oli ju seal oma juuksurisalong ka, oh õnne. Mina pidin võtma vastu telefonikõnesid, koostama saatekirju ja tegema koopiaid. Umbes kuu aja pärast olin igavusse suremas.

Hakkasin siis hoolega Ekspressi töökuulutusi lugema ja siin-seal kandideerima. Tollal oli hulgikaubandus üldiselt kuum sõna ning ilma tegi selline hulgifirma nagu Smarten. Sinna ma siis sekretäriks kandideerisingi. Konkurssi korraldas miski personaliotsingufirma, kus mind igatepidi küsitleti ning leiti, et sekretäriks ma ikka ei kõlba. Aga kirjutagu proovitöö ja nad pushivad mind Äripäeva.

Mingi soperdise ma siis valmis kirjutasingi ja naljaviluks kuskile saatsin. Polnud ma eluseeski mõelnud, et võiksin töötada ajalehes ja olla ajakirjanik. See tundus kõrge ja kauge maailm. Ja majandus ei huvitanud mind karvavõrdki, rääkimata sellest, et ma midagi oleks selle teadnud.

Millalgi augusti lõpul aga helises mu Motorola (väljatõmmatava antenniga, q-gsm võrgus, mis levis ainult Tallinnas) ja helistas keegi Andrus Vaher. Kutsus mind Tulika tänavale rääkima, et kas ma äkki tahaks Äripäeva tööle tulla. Rääkisime, mulle pakuti tollal minu mõistes ulmelist palka (6000 krooni miinus maksud) ja muidugi jäin kohe nõusse. 2. septembril astusin toimetusse. Mulle anti kõige vanem arvuti, laud, mis asus keset tuba ja kus puudus igasugune võimalus vaikselt omi mõtteid mõelda ja telefon. Ja ETA pressiteade ostueesõigusega erastamisest. See oli nagu hiina keel ning munesin selle 2000 tm-loo kallal terve päeva. Õhtuks polnud ma veel õieti aru saanud, millest ma täpselt kirjutan, aga lootsin, et kui lähebki valesti, siis ehk keegi ei märka. Minu suureks üllatuseks oli lugu järgmisel hommikul lehes. Ah nii käibki siis lehetegu? Nojah.

Katseaeg oli värskel ajakirjanikul 2 kuud ning toimetuses oli käimas tagumine-paar-välja võistlus. Ehk et iga kuu lugesid toimetajad ära iga ajakirjaniku kirjutatud lood, hindasid neid ajakirjanduslike kriteeriumite järgi ning saadud summade alusel reastati ajakirjanikud pingeritta. Kaks viimast said kahe kuu pärast kinga. Imekombel õnnestus mul kingasaamist vältida ja läksid hoopis mõned vanad olijad. See ei tähenda aga midagi, sest veel mitu aastat figureerisin ma nende pingeridade lõpus.

Erinevalt surmigavast sekretäritööst osutus ajakirjanikuamet vägagi põnevaks. Sai käia igasugustes imelikes ettevõtetes. Sai tihti Tallinnast kaugemale sõita. Sai suhelda inimestega, kellega muidu kunagi poleks rääkinud. Sai iga päev midagi uut õppida. Peod olid ägedad ja enamik töökaaslasi ka. Täitsa märkamatult möödus 14 aastat. Ja ikka veel ei olnud igav.

Tänaseks olen ajakirjanikutööd teinud juba 18 aastat ja ma õhkan endiselt üle päeva, et ohh…küll mul on ikka äge töö. Nagu praegugi, kui asun järjekordse huvitava loo kallale.

Äripäevale aga olen tohutult tänulik, sest see oli tõesti nagu tasuta kool. Õpetati põhimõtteliselt elus ise hakkamasaamist, lisaks sain sealt väga head sidemed erinevates valdkondades. Pluss (endised) töökaaslased, kellest paljudega teen siiamaani koostööd kui iseseisev ajakirjanik ja ettevõtja. Pluss sisevaade suurepärase organisatsioonikultuuriga ettevõttesse. Palju õnne mu endisele tööandjale!

Leave a comment »