Archive for oktoober 26, 2014

Ei ole ju kiiret

Pühapäevane pärastlõuna. Kõik me kolm oleme kellakeeramisest kuidagi unised ja sestap otsime välja tekid-padjad ning heidame kõik koos keset päeva voodisse. “Magama me ei jää,” lubavad Hanna ja Helena. Jah, ei jää muidugi, luban. Viis minutit hiljem magavad nad mõlemad. Laman nende vahel, kuulan nende rahulikku hingamist ja kella tiksumist pimenevas toas. Millal me üldse niimoodi olime kolmekesi, et kuskile ei olnud kiiret ja kõigil oli hea olla? Ma tõesti ei mäleta.

Õigupoolest ei mäleta ma ka seda, millal viimati üldse olin juures, kui mu laps magama jäi. See võis küll olla aastaid tagasi. Ometi on see ju nii ilus hetk.

Päeval tuli hea sõbrannaga jutuks see, kuidas tema ootab, et laps kiiresti suureks kasvaks ja iseseisvaks saab. Et küll siis temal on ka aega oma elu elada. Jaa, tuttav teema. Eks ma isegi olen ju teinud erinevaid plaane, et kuidas ma kunagi tulevikus alles vingelt elan. Eriti vingelt siis penskarina, nii umbes 30 aasta pärast. Vahepealse aja üle ei olegi eriti juurelnud, pigem stiilis, et elaks selle kuidagi üle ja päriselu algab kunagi vanana. Erakordselt kummaline ja mõttetu mõtteviis tegelikult. Sest tõenäosus, et 60+ vanuses olen haigustest räsitud, väsinud ja vaene, on üsna suur.

Aga see-selleks. Tegelikult mõtlesin ma laste suureks kasvamisest. Üldiselt oodatakse alati, et nad kasvaksid kiiremini. Kas ma ka ootan – no ei ole kindel. Kui nad olid beebid, siis jah ootasin, sest titeiga kahe titega on tegelikult väga hirmus. Liiga palju rutiini. Aga mida suuremaks kasvavad Hanna ja Helena, seda enam tahaks aega pidurdada.

Näiteks praegu on nad juba nii suured, et nad ei tule mulle enam hommikul kaissu. Aga alles 3 kuud tagasi veel tulid… Mul on kahju, et nad seda enam ei tee. Praegu me õpime lugemist. Pikas perspektiivis tähendab see, et varsti on lõpp õhtustel lugemistundidel. Jälle väga kahju, sest ettelugemine meeldib mulle (ja neile) kohutavalt. Selliseid väikesi näiteid on palju.

Aga kuhu ma jõudsin oma mõlgutustega kahe rahulikult magava lapse vahel on see, et tegelikult me ei peaks ootama mingit hetke “kui nad on suured”, vaid olema lihtsalt praeguses hetkes. Siin ja praegu. Sest see hetk ei kordu enam mitte kunagi ja on ikka pagana kahju, kui me seda lihtsalt ei märkagi või kohe ära unustame.

Comments (1) »