Archive for november, 2014

Tasuta vaikusespaa

IMG_1875Inimesed näevad üldiselt jubedamalt vaeva puhkamisega. Hakkab asi juba sellest, et puhkust oodatakse nagu mingit hingeõnnistust ja tehakse üldjuhul vägevaid plaane. Vaieldakse, sest mitte alati ei ole pereliikmed puhkuse suhtes üksmeelsed. Kogutakse raha, mõni võtab lausa laenu, et saaks kuhugi sõita. Enne puhkusele jäämist toimub töö juures tavaliselt tohutu rabelemine, sest kõik on vaja ju jõuda valmis, enne kui juhe seinast tõmmatakse. Samasugune rabelemine käib ka pärast puhkust, sest vahepeal on ju tööd kuhjunud.

Nüüd kui see hingeõnnistus käes on, tuleb kõvem pakkimine. Kinni-lahti. Kuskile sõitmisega kaasneb üldjuhul stress – võib teelt ära eksida, lennukist maha jääda, asju ära kaotada. Võib kaaslasega tülli minna. Stressi on rohkem kui rubla eest. Rääkimata sellest, et ükskõik kui pikk puhkus ka on, alati on seda liiga vähe.

Kas see kõik on seda väärt, mõtlen ma Savilöövil ahju küttes. Oi, külm on. Hingeõhk aurab ja temperatuur näitab -5. Toas loomulikult.

Aga siin ma nüüd puhkan. Valitseb täielik vaikus ja totaalne pimedus. Isegi naabri koer ei viitsi haukuda. Ainuke emotsioon on korstnast väljapaiskuv mõnus ahjukütmiselõhn, mis lubab varsti sooja ka siseruumidesse.

See kõik on luksus, mida ei saa mitte üheski spaas ega puhkusereisil. Millal sa viimati olid olukorras, kus su ümber valitseb täielik helitus? Linnas ei ole selline asi mitte iialgi võimalik. Linnas ei ole mitte ühtegi sekundit täielikku vaikust. Ja kuigi enamik meist on igavese lärmiga nii harjunud, et ei märkagi seda enam, on see ometi tohutult kurnav ja väsitav. Sisemiselt murendav. Ehk et otsige vaikust. See on parim puhkus ja tõeline luksus meie ajal. Juba paar päeva sellist vaikust ja ma olen nagu uus inimene.

Advertisements

Leave a comment »

Järjekordne näide sellest, kui erinevad võivad olla kaksikud

IMG_1871Õekesed mõnusasti tuulerõugetes

Õhus on tuulerõuged. Avastan Hannalt täpid ning tõmbame nädalavahetuse suurtele plaanidele kriipsu peale. Pole mõtet hellitada lootust, et ka Helena kodusistumisest pääseks. Kahe lapse (mäletate, nad on kaksikud, nad on sündinud minutise vahega ja peaksid vähemalt idee järgi olema sarnased) reaktsioonid haigusele on täiesti vastandlikud.

Hanna (pisarates, lõug värisemas): “Emme, ma ei saa lasteaeda jätta minemata. Ma ei saa ilma oma sõpradeta elada! Aga nüüd ma olen roheline ja ei saa mitte kunagi enam lasteaeda minna ja kedagi näha… Ma ei taha haigeks jääda, tee midagi ometi!! Võta ära need tuulerõuged.”

Helena (kaob korraks salapäraselt teise tuppa ja naaseb võidukalt): “Emme, vaata mul on ka tuulerõuged!!!! Ma ei pea homme lasteaeda minema, onju?”

Mina: “Aga sul ei ole midagi viga ju? Sa ju praegu joonistasid need täpid endale vildikaga?!”

Helena (südantlõhestavalt nutma puhkedes): “Aga ma tahan haigeks jääda!! Ma ei taha lasteaeda, ma tahan sinuga kodus olla…”

Niipalju siis kaksikutest, kelle puhul automaatselt eeldatakse, et nad mõtlevad ja on ühtemoodi.

Ajaloo talletamise mõttes märgin üles, et viimati puudusid mu lapsed haiguse tõttu lasteaiast eelmisel talvel.

5 päeva hiljem: Mõlemad on nad nüüd täiesti täpilised. Imelikul kombel ei näi see neid kuidagi häirivat, nad on rõõmsad, söövad palju ja lunivad pidevalt, et millal me ometi õue läheme. Palavikku oli vaid ühel õhtul ja sedagi ainult 37 kopikatega. Ravivahenditest on kasutusel saialilletinktuur, zyrtec ja miski ohatisekreem.

10 päeva hiljem: Haigus lõppenud ja lasteaias tagasi. Oi, nad ootasid mõlemad juba, et saaks sõprade juurde. Igavaks läks kodus.

Leave a comment »

Tõime metsa tuppa ehk isetehtud “kuusk”

IMG_1866

Kuusk on meil olnud igal aastal, aga sel aastal vähemalt linnakoju ei tule. Liiga palju okkaid, pudi ja ruumi võtab ka liialt. Selle asemel tegime hoopis seina peale kuusekujulise jõulukaunistuse. Idee on internetiavarustest, materjal metsast.

Vaja läheb erinevas pikkuses puukaikaid. Meil on kadakased, aga põmst võivad ju olla mistahes puust. Siis läheb vaja mõned meetrid peenikest traati (seda küsi käsitööpoest, sealt kui müüakse ehetevalmistamis kraami), kääre või näpitsaid traadi lõikamiseks. Ja muidugi jõulukaunistusi ning elektriküünlaid.

Ühenda kaikad traadiga ja riputa kogu kupatus seinale. Kaunista meelepäraselt. Ja ongi valmis tõeline pilgupüüdja!

IMG_1860

IMG_1861

IMG_1867

Leave a comment »

20 aastat hiljem

 IMG_7140Meie klass 2014. Istuvad: Ann Ojala, Enna Audova, Evelyn Minn-Arukask, mina, Keit Pentus-Rosimannus. Seisavad: Arne Laansoo, Kristjan Sommer, Jüri Liiva, Tarmo Sillaots, Mihkel Mattisen, Rene Sepalaan.

Uskumatu lugu, aga keskkooli lõpetamisest möödus sel aastal 20 aastat. Ja mitte ühtegi klassikokkutulekut polnud meie klassil selle aja jooksul olnud. Nüüd aga võttis meie klassi tubli Enna asja ette ja kutsus seltskonna jälle kokku. Õnneks on olemas Facebook, mille kaudu üksteist leida. Suuremalt jaolt me siis leidsimegi, kuigi on kummalisel kombel meie klassis ka inimesi, kellest googles mitte ridagi välja ei tule. Nagu oleks inimene maapealt kadunud.

Kui minna ajas tagasi, siis me polnud kooliajal ülemäära üksmeelne klass. Igaüks ajas mingeid oma asju ja eriti ei seltsitud. Eks vast sellepärast polegi me siiani tundnud põletavat vajadust kokku saada. Ka nüüd läksin ma kokkusaamisele väga segaste tunnetega – mis siis, kui me oleme endiselt igavad igaüks-oma-nurgas-istujad?

Aga igav küll ei olnud sugugi. Vastupidi, aeg kulus vanu aegu meenutades ja praegustest tegemistest rääkides ülikiiresti käes ja varsti tuli juba närviline ettekandja tüdruk teatama, et restorani tahetakse kinni panna. Kokkutulnutest kõik ei lõpetanud muusikakeskkooli, kuid kõik, kes kohale tulid, on suurepäraselt leidnud oma koha elus. Meie hulgas on teadlane, minister, põllumees, õpetaja, transpordispetsialist, IT-inimene ja muidugi ka mõned väga arvestatavad muusikud. Ja üks ajakirjanik. Kõik rääkisid oma tööst lausa kirega ja ilmselgelt teeme me kõik seda, mida me just parasjagu tahame ja kõige paremini oskame.

Natuke kahju on sellest, et järeltulijate poolest esineme väga nõrgal tasemel. Vähestel on lapsi ja keegi ei paista silma erilise paljulapselisusega. Aega muidugi veel on.

Kaasas olid ka vanad kooliajal tehtud pildid, mille puhul mina ei jõua ära imestada seda, kuidas on võimalik teha lastest niivõrd jubedaid pilte. Esimese klassi juntsud peaksid ju ometi olema nunnud ja rõõmsad? Mitte aga äravaevatud nägudega ja surmtõsised:) Või et kas seitsmenda klassi poisid peavad tingimata pildil välja nägema nagu grupp paadialuseid või narkareid? Äärmiselt kummaline.

Laiali läksime kindla plaaniga, et järgmine kokkutulek toimub varem kui aastal 2034.

 

IMG_7086Sõbrantsid 20 aastat hiljem:) Pilti tegi Enna.

IMG_1858Üks pilt meie lõpetamisest.

Leave a comment »

Piparkoogitaigna retsept

IMGP2414

Juba aastaid ei osta ma poest piparkoogitainast, sest a) see sisaldab tihti mittevajalikke aineid ja b) mitte kunagi sa ei tea, kuidas poetainas “tööolukorras” käitub – on ta rullitav, hakkab äkki ahjus tobedalt kerkima või on hoopis ülemaitsestatud. Piparkoogitainast on ise imelihtne teha ning selle kokkusegamine ei võta kauem aega kui ehk minutit kakskümment. Tõsi – kui teha päris algusest ehk alustada tainast suhkru karamellistamisega, siis kulub aega rohkem. Aga mina teen valmissiirupiga, mis on hästi lihtne.

Olen selle retsepti järgi mitu aastat tainast teinud ning võin kinnitada, et see tainas on hästi rullitav ning piparkoogid tulevad mõnusalt muredad (või!). Kõik kogused on antud tunde järgi, sest mõõteriistu mul kodus ei ole ja mõõtmist ma ka ei praktiseeri.

Taignaks läheb vaja:

1,5-2 dl tumedat Dansukkeri siirupit

ca 1 dl suhkrut

pool pakki piparkoogimaitseainet

250 grammi võid

1 muna

1 tl soodat või küpsetuspulbrit

ca 0,5 kg jahu

(Ühe apelsini mahl, kui tahad apelsinimekki kakukestele juurde. Jahu kulub siis tiba rohkem.)

 Aga tainategu käib siis nii:

Siirup, maitseained ja suhkur kuumuta paksupõhjaga potis segades. Kui segu on kuum, lisa tükkidena või. Sega ja kuumuta kuni või on sulanud.  Kui teed apelsiniga tainast, siis lisa nüüd mahl. Jahuta segu niipalju, et saad lisada muna. Kõige lõpuks lisa jahu koos soodaga. Jahukoguse mõõtmisega ma vaeva ei näe, vaid lisan seda niipalju, et tainast saab voolida. Vormin sellest pätsi ja keeran toidukilesse. Läheb külmkappi. Järgmisel päeval saab hakata piparkooke küpsetama. Sellest kogusest tuleb välja umbes 1 kg tainast.

Leave a comment »

Kui novembris paistab päike ehk hall on ilus

IMG_1796Ei, ma ei kurda sügismasenduse üle. Selline tore asi nagu sügis ei saa ju ometi masendada. Veidi pime küll, aga kes keelab lõket teha või küünlaid põletada.

Sellegipoolest on märkimisväärne, kui pärast nädalaid kestnud pilvist olemist äkki päike välja tuleb. Seda enam, et novembris eriti värve pole, tuleb leida üles need üksikud päikeselaigud.

IMG_1802IMG_1813Mingi olend (või taim või seen) murdunud männitüvel.

IMG_1816Ja juba päev läbi..

IMG_1821

Leave a comment »

Isadepäev ei ole tegelikult mingi koll

Täna tähistatakse paljudes lasteaedades isadepäeva. Internetis aga kütab isadepäeva teema (peamiselt) emade seas juba mõnda aega vägagi kirgi selles võtmes,  et kas meil on põhjust üldse siin midagi tähistada, kui liiga paljud lapsed kasvavad katkistes peredes ning isa on ammu perest lahkunud.

Minu jaoks on selline teemapüstitus veidi kummaline. See on umbes sama, kui koolitunnis saavad õpetajalt mõne kroonilise tundidesse hilinejate pärast sarjata ka need õpilased, kes alati õigel ajal kohtal on. Sellepärast ei peaks me sugugi kõiki isasid ühte patta panema või automaatselt mehi süüdistama lagunenud peredes ja katkistes peresuhetes.

Muidugi on vägivaldseid ja oma lastest üldse mitte hoolivaid mehi, kuid paraku on palju ka selliseid, kes hooliksid väga oma lastest, kui aga kibestunud eksnaine teel ees ei oleks. “Minu tütar on mulle maailma tähtsaim inimene ja temaga koos olemine suur õnn. Ootan neid kohtumisi alati pikisilmi. Aga minu eksnaine ja lapse ema teeb kahjuks kõik, et ma oma tütrega suhelda ei saaks,” rääkis mulle kord üks ammune tuttav. “Minu lapse ema on tütrele minust loonud kuvandi, et olen üks täielik tropp. See, kess kõlbab vaid võimalikult kalliste asjade ostmiseks. Miks ta räägib minu kohta selliseid asju? Me ei läinud ju lahku kaugeltki ainult minu süül ja initsiatiivil,” rääkis üks teine isa.

Kõige hullem, mis me oma lastele võime teha, ongi nendes kibestumise tekitamine ja oma pettumuse lastele välja elamine. Ja hüüdlaused “isadepäev sakib täiega” on minumeelest just üks neist. Ma usun, et paljud mehed hooliksid oma lastest ka pärast nende emaga lahkuminemist, kui neil lastaks hoolida, mitte ei lülitataks neid lapse elust välja või ei räägitaks neist lastele kui viimastest troppidest.

Selles, et meil on niipalju poolikuid peresid, ei saa ju alati süüdistada mehi. Pakun, et süü (kui on just vaja süüdlast otsida) lahkuminekul lasub võrdselt nii mehel kui naisel. Tean seda omastkäest, sest olen üle elanud lahkumineku. Ja kuigi ka minu laste isa ei ela meiega igapäevaselt koos, on ta oma lastele hea isa. Ta kohtub oma lastega mitmeid kordi nädalas, on kursis nende igapäevase eluga ja tunneb alati huvi, kuidas neil päriselt läheb. Mulle ei tule pähegi rääkida oma lastele, et nende issi on kuidagi halb sellepärast, et me elame erinevatel aadressitel. Kahtlemata väärib ta tunnustust isaksolemise eest.

Üks mõte veel. Isad võiks osata tunnustust ka vastu võtta ja mõelda, mis on nende roll lapse elus. Hästi kurb oli kord kuulda, kuidas üks meesjuht oma naisalluvatele kontoris valjuhäälselt kurtis, kuidas tema peab lasteaias isadepäevaüritusel koos teiste isade ja lastega mingit ringmängu mängima ning kui tobe ja alandav see on.  “Halloo, tule välja rahakoti rollist ja naudi oma lapsega koos olemist, seni kuni ta veel seda tahab,” mõtlesin seda kurtmist kuulates. Raha-rahaks, eelkõige vajavad lapsed oma selja taha tugevat ja rahulikku isa, kes rõõmustaks nende väikeste edusammude üle ja tahaks nendega ka koos aega veeta. Olgu selleks siis kasvõi põrandal käpuli hobuse mängimine.

See lugu ilmus Naine24 kolumnina.

Hanna ja Helena isadepäeva lasteaias peeti suure toredusega Kadaka liiklusmängukeskuses. Lapsed olid meisterdanud papsidele oma firmarooga – käsupeakooki + laud oli lookas head paremast. Ja kui oli ära kuulatud spetsiaalselt isadele õpitud luuletused ja laulud, asusid lapsed elekriautodega kiiremaid ringe võtma. Niipalju kui ürituse järelkajasid kuulsin, siis isad jäid väga rahule. Tore!

Head isadepäeva kõikidesele vahvatele papsidele!

Leave a comment »