Täna tähistatakse paljudes lasteaedades isadepäeva. Internetis aga kütab isadepäeva teema (peamiselt) emade seas juba mõnda aega vägagi kirgi selles võtmes, et kas meil on põhjust üldse siin midagi tähistada, kui liiga paljud lapsed kasvavad katkistes peredes ning isa on ammu perest lahkunud.
Minu jaoks on selline teemapüstitus veidi kummaline. See on umbes sama, kui koolitunnis saavad õpetajalt mõne kroonilise tundidesse hilinejate pärast sarjata ka need õpilased, kes alati õigel ajal kohtal on. Sellepärast ei peaks me sugugi kõiki isasid ühte patta panema või automaatselt mehi süüdistama lagunenud peredes ja katkistes peresuhetes.
Muidugi on vägivaldseid ja oma lastest üldse mitte hoolivaid mehi, kuid paraku on palju ka selliseid, kes hooliksid väga oma lastest, kui aga kibestunud eksnaine teel ees ei oleks. “Minu tütar on mulle maailma tähtsaim inimene ja temaga koos olemine suur õnn. Ootan neid kohtumisi alati pikisilmi. Aga minu eksnaine ja lapse ema teeb kahjuks kõik, et ma oma tütrega suhelda ei saaks,” rääkis mulle kord üks ammune tuttav. “Minu lapse ema on tütrele minust loonud kuvandi, et olen üks täielik tropp. See, kess kõlbab vaid võimalikult kalliste asjade ostmiseks. Miks ta räägib minu kohta selliseid asju? Me ei läinud ju lahku kaugeltki ainult minu süül ja initsiatiivil,” rääkis üks teine isa.
Kõige hullem, mis me oma lastele võime teha, ongi nendes kibestumise tekitamine ja oma pettumuse lastele välja elamine. Ja hüüdlaused “isadepäev sakib täiega” on minumeelest just üks neist. Ma usun, et paljud mehed hooliksid oma lastest ka pärast nende emaga lahkuminemist, kui neil lastaks hoolida, mitte ei lülitataks neid lapse elust välja või ei räägitaks neist lastele kui viimastest troppidest.
Selles, et meil on niipalju poolikuid peresid, ei saa ju alati süüdistada mehi. Pakun, et süü (kui on just vaja süüdlast otsida) lahkuminekul lasub võrdselt nii mehel kui naisel. Tean seda omastkäest, sest olen üle elanud lahkumineku. Ja kuigi ka minu laste isa ei ela meiega igapäevaselt koos, on ta oma lastele hea isa. Ta kohtub oma lastega mitmeid kordi nädalas, on kursis nende igapäevase eluga ja tunneb alati huvi, kuidas neil päriselt läheb. Mulle ei tule pähegi rääkida oma lastele, et nende issi on kuidagi halb sellepärast, et me elame erinevatel aadressitel. Kahtlemata väärib ta tunnustust isaksolemise eest.
Üks mõte veel. Isad võiks osata tunnustust ka vastu võtta ja mõelda, mis on nende roll lapse elus. Hästi kurb oli kord kuulda, kuidas üks meesjuht oma naisalluvatele kontoris valjuhäälselt kurtis, kuidas tema peab lasteaias isadepäevaüritusel koos teiste isade ja lastega mingit ringmängu mängima ning kui tobe ja alandav see on. “Halloo, tule välja rahakoti rollist ja naudi oma lapsega koos olemist, seni kuni ta veel seda tahab,” mõtlesin seda kurtmist kuulates. Raha-rahaks, eelkõige vajavad lapsed oma selja taha tugevat ja rahulikku isa, kes rõõmustaks nende väikeste edusammude üle ja tahaks nendega ka koos aega veeta. Olgu selleks siis kasvõi põrandal käpuli hobuse mängimine.
See lugu ilmus Naine24 kolumnina.
Hanna ja Helena isadepäeva lasteaias peeti suure toredusega Kadaka liiklusmängukeskuses. Lapsed olid meisterdanud papsidele oma firmarooga – käsupeakooki + laud oli lookas head paremast. Ja kui oli ära kuulatud spetsiaalselt isadele õpitud luuletused ja laulud, asusid lapsed elekriautodega kiiremaid ringe võtma. Niipalju kui ürituse järelkajasid kuulsin, siis isad jäid väga rahule. Tore!
Head isadepäeva kõikidesele vahvatele papsidele!
Inimesed näevad üldiselt jubedamalt vaeva puhkamisega. Hakkab asi juba sellest, et puhkust oodatakse nagu mingit hingeõnnistust ja tehakse üldjuhul vägevaid plaane. Vaieldakse, sest mitte alati ei ole pereliikmed puhkuse suhtes üksmeelsed. Kogutakse raha, mõni võtab lausa laenu, et saaks kuhugi sõita. Enne puhkusele jäämist toimub töö juures tavaliselt tohutu rabelemine, sest kõik on vaja ju jõuda valmis, enne kui juhe seinast tõmmatakse. Samasugune rabelemine käib ka pärast puhkust, sest vahepeal on ju tööd kuhjunud.
Ahunapalu maasektori veebikodu 