Aastaaruanne 2014

detsember 26, 2014 · Rubriigid: Eluolu

Olen aastaaruandeid oma isiklikust elust teinud ikka juba jupimat aega. Seda aruannet “kirjutasin” pikka aega. Suvel metsas käies, üksi autoga sõites, tinahallil novembril intervjuult tulles, jõulu esimesel pühal hämarduvas Pässa rabas kõndides…

2014 aasta on minu jaoks olnud totaalne orav-rattas jooksmise aasta. Olen sel aastal kirjutanud ajakirjadele Pere ja Kodu, 9 kuud, Beebi, Meie Lapse Tervis, Psühholoogia Sinule, Mari, Teeleht, Tervis Pluss. Ajalehtedest kirjutasin Meditsiiniuudistele, Äripäevale, Postimehele, Ühinenud Ajalehtedele (maakonnalehed). Toimetasin 2 setti Postimehe Terviselehte ja ühe ühiku Seenioritelehte. Ligi pool aastat toimetasin Swedbanki tekste. Iga nädal olen üritanud Postimehe Naine24 veebile kirjutada ühe kolumni. Lisaks veel nö juhuslikud kirjatööotsad nagu mõni kliendileht, pr-teade või muu teksti koostamine. Töö on tõeliselt huvitav ja vaheldusrikas. Ja tihti olen õhanud, et “küll mul on ikka äge töö”.

Muidugi pole mul selle rabamise kõrvalt eriti olnud aega sõpradega olen suhelda. Võis mis aega – energiat ja viitsimist lihtsalt pole, sest mõtlen õhtuti ainult selle peale, kuidas juba magama saada ja nädalavahetustel tahaks olla oma laste päralt. Sest kuigi ma töötan kodus, on nad liiga palju pidanud kuulma minult, et “hiljem, ära praegu sega, ma pean töötama” jne jne.

Võimalik, et pideva ajapuuduse ja ülekoormatuse tõttu olen väga hakanud valima, kellega suhtlen. Ma ei tee enam ammu sõpradega plaane, et tulge maale külla. Kes tuleb ise, on tore ja ma ootan väga. Kes ei tule – ju siis polegi vaja. Väldin suhtlemist inimestega, kes on oma olemuselt väsitavad, lõputult negatiivsed või alati abitud. Jah, ma olen küll väga hea kuulaja, aga 120ndat korda kuulata lugu väikesest palgast, mõttetust töökohast ja hoolimatust mehest tõepoolest ei jaksa. Sry. Õnneks selliseid inimesi pole kuigi palju.

Trenni olen teinud palju vähem kui aasta tagasi kavatsesin. Õhtuti pole kellegi hoolde lapsi jäta ja taas see energiapuudus – ei taha kodust välja minna. Päeval, kui lapsed on lasteaias, pole jällegi aega spordisaali minna. Noh, ja tegelikult tundub mulle ka natuke totakas maksta kallist raha selle eest, et kuskil higihaisuses saalis masina peal kõndida. Aga kõndimine meeldib mulle üliväga – kui just taevast ei saja pussnuge, siis mahutan igasse päeva kiirkõnni. See on mulle nagu koosolek iseendaga ja lugude peas ritta seadmise aeg.

Aga nüüd märksõnade juurde:

Muusikaelamus: Antti Paalanen Viljandi Folgil. Lummav, hüpnootiline, sürrealistlik oma virtuoossuses.

Veider kogemus: Saada kirja teel koondatud. Digiallkirjasta dokument ja tehtud. Sellisest töökohast lihtsalt ei saagi kahju olla. Kuna mu vana arvutijuust ei suutnud avada e-kirja manust, läksin siiski juhatuse esimehe juurde kohale ja allkirjastasin koondamisteate kohapeal. Tegelikult hea – sain talle ennast tutvustada: Tere, mina olengi Kristina, kelle te just koondasite. Tore ka näost-näkku kohtuda!

Tõdemus: Ma ei saa teha tööd, mis mind tegelikult kuidagi ei kõneta, ei tee targemaks, ei pane mõtteid lendama ja mille kohta puudub tagasiside. Ma ei saa teha tööd, kus mind kammitsevad bürokraatia piirid, kus üks või teine kiiksuga sõna ei kõlba, sest nii pole justkui korralik ja nii ei öelda. Aga kõike seda mõistad sa alles siis, kui seda juba mõnda aega teinud oled.

Parim tagasiside minu tööle: “Ma ei mäleta, millal ma viimati lugesin mõnd teksti nii, et lõpus tekkis küsimus, miks see läbi sai juba.”

Isetegemine: köögiremont maal.

Kohtumised: Olen aasta jooksul kohanud mitme imetlusväärse inimesega, kellega kohtumiselt tulles õhkan omaette, et appikene kui äge töö mul ikkagi on – ma saan nii toredate ja õpetlike inimestega kokku.

Alustaja: Helena võttis nõuks hakata õppima viiulit. Suhtusin sellesse üsna skeptiliselt, aga täiesti juhuslikult sattus ta imelise õpetaja juurde, kellega on tal väga hea klapp. Ja ta on tõepoolest õhinaga asja juures. Viiulitundi läheb alati rõõmsalt hüpeldes.

Liigutuspisarad: Hanna ja Helena esimene esinemine ETA tantsukooli kevadkontserdil. Oh neid väikesi lepatriinusid.

Liigutuspisarad vol2. Helena esimene viiuliesinemine.

Mure kadumine: Enam ma ei pea muretsema, et äkki Savilöövi saun põleb maha katkise korstna pärast. Ermo ehitas uue korstna.

Õudne hommik. Ühel ööl maal kuulsin läbi une kanalast ärevat kaagutamist. Hommikul kanalasse astudes olid seal laibad. Tuhkur käis öösel.

Lõngad on out: Lubasin eelmisel aastal, et õpin kuduma Haapsalu salli ja sõrmkindaid. Kõik on tegemata. Ma lihtsalt ei taha praegu käsitööd teha. Kaks kuud kudusin endale lihtsat pärlkoes mütsi. See on näitaja, sest veel aasta tagasi võtnuks mul selle mütsi valmistegemine aega 2 päeva. Lõngad, heegelnõelad ja vardad ootavad paremaid aegu.

Tervis: Sellist haigustejada nagu eelmisel sügisel pole mul tänavu olnud. Õigupoolest polegi ma sel aastal õieti haige olnud. Pisemaid peavalusid, nohusid ja mõningast kaelavalu aeg-ajalt ei pea haigusteks. Ka lastega pole arsti juurde asja õieti olnudki.

Vaim: Ma pole pidanud end metsas niipalju ravima kui möödunud aastal. Enamasti olen eluga rahul olnud, kuigi mõõnaperioode on ka. Need on küll mitte just väga pikad, nii mõni päev või äärmisel juhul nädal.

Küsimus: Kuidas oleks siin elada? Ma vahin ringi ja küsin seda tihti endalt. Tallinn on mulle ajutine elukoht, kuid koduks on seda üha raskem pidada.

Lapsed. Olen neist palju jooksvalt kirjutanud ja kaherealist kokkuvõtet on väga raske teha. 5-aastased on ülivahvad, kuid mõnikord ka väga närvesöövad ja äärmiselt jonnakad. Aga suuri muresid pole nendega olnud. Pole olnud tõsisemaid haigusi ja tuulerõugedki läksid täpiliselt, kuid palavikuta.

Oskavad: Hanna oskab lugeda, õppis peaaegu ise. Veerib hoolega kokku igasuguseid silte ja tunneb sellest tegevusest suurt mõnu. Helena üritab ka, kuid temal läheb veel natuke konarlikumalt. Aga huvi lugemise-kirjutamise vastu on mõlemal praegu väga suur. Ja kui armas oli saada Hannalt esimene tema kirjutatud kaardike adressaadiga “Kalis eme”.

Mis edasi uuel aastal?

Pole mõtet illusioone teha – ma pole suurem asi uusaastalubaja ega neist lubadustest kinni pidaja. Sestap kirjutan siia lihtsalt mõned mõtted, mida üritan meeles pidada ja mille järgi käia (nagu senigi).

Ma teen kõik selleks, et kasvatada oma lastele võimalikult kandvad tiivad. Ehk et me teeme kõike seda edasi, mida siiani – käime palju koos huvitavates kohtades, kogume emotsioone ja kogemusi, uurime elu kõikvõimalike nurkade alt. Ma ei taha, et nad kardaks midagi lihtsalt sellepärast, et nad pole seda kunagi proovinud.

Annan endale rohkem armu. Jaa, ega selle suure töörabamise juures pole ma olnud alati just kõige nummim ema ja üldse tore inimene, kellega koos olla. See on nii, sest vahel kraban endale liiga suure koorma selga. Tuleb lihtsalt püüda vähem teha ja rohkem puhata. Teistel ka toredam minuga koos olla.

Enne mõtlen, siis ütlen. See tuleneb tegelikult eelmisest punktist, sest kui olla ikka täielik kapsas, siis on ka süütenöör väga lühike ja suust tuleb välja igast inetusi.

Inimesed on tähtsamad kui asjad. Möönan, et asjadekultusele on raske vastu seista, kui majas on 5-aastased. Nad tahavad kõike, mida silm näeb. Nad ei saa veel aru, et uuest nukust on rõõmu maksimaalselt üheks päevaks, kuid koos ettevõetud tegevus võib jääda meelde terveks eluks. Eks ma siis üritan neile seda kuidagi õpetada.

Ma teen kõik selleks, et jätkuvalt õpetada oma lastele jätkusuutlikku eluviisi. Pean siin silmas tervislikke eluviise. Seda on raske õpetada, sest kuigi ma ise olen rämpsu, ülesöömise ja niisama vedelemise tuline vastane, siis nemad toituksid vaid mingist jurast ja vahiksid päevad läbi diivanil aeledes telekat. Kui seda neil lasta. See aga pole kuigi jätkusuutlik ega mõistlik tervise seisukohalt. Niiet on vaja utsitada ja panustada sellesse, et kuskile kuklasse jääks tiksuma mõtteviis, et salat on hea ja õues möllamine samuti.

 

Mis veel? Teile, sõbrad ja blogilugejad, soovin

..et tervist oleks hea.

..et saaksite teha tööd, mis teile midagi loeb ja pakub.

..et elaksite omal viisil üritamata paista välja kellegi teisena.

..et unistaksite ja asuksite oma unistusi ellu viima nüüd ja kohe. Kasvõi tibatillukese sammuna.

Head vana-aasta lõppu!