Archive for veebruar, 2015

Lollid (isased) kilud

Puhastan kilusid. Hanna ja Helena (5) kõõluvad kõrval ja uurivad, mis soost kalad on. Areneb filosoofiline dialoog.

Hanna: “Huvitav, kõik kilud siin on isased…”
Helena (elutargalt): “Emased on targemad, nad ei lähe võrku. Isased on nii lollid, kõik jäävad võrku kinni ja lasevad ennast kinni püüda.”
Hanna (samuti väga elutargalt): “Õnneks on see ainult kiludel nii. Mehed ikka kõik lollid ei ole. Aga kilud on küll.”

Hanna (pärast väikest mõttepausi): Aga haugil on haugi mälu, ta unustab kõik kohe ära. Sellepärast on teda ka väga lihtne püüda.

Advertisements

Leave a comment »

Armastuse kummalised teed

Minu Hannal (5) on juba praegu sihid seatud ja “kindel” poiss olemas – paar aastat vanem Karmo lasteaiast.

Paar päeva tagasi pärast suure sealihatüki hävitamist teatas preili resoluutselt: “Mul on mees välja valitud. Karmo lasteaiast. Ja nüüd ma hakkan taimetoitlaseks, sest ma ei tohi paksuks minna, muidu Karmo ei jõua mind tõsta.”

Õhtul õhtul lasteaiast koju jalutades räägib jälle oma Karmost: “Tead, emme, Karmo ISE küsis minu käest, kas ma tahan temaga abielluda. Mitte mina ei küsinud!”

Või siis õhkab hommikul lasteaeda minnes: “Ohh, ma olen niiiiiiiii õnnelik! Meie Karmoga abiellume ja ta kingib mulle kaks kuldsõrmust. Teemantitega!!!”

Ühestki teise poisi nime ei ole ma meie majas nii tihti kuulnud, kui selle noorhärra oma.

 

 

2 kommentaari »

Tere, kevad!

Tänane päev algas eriliselt – tegin silmad lahti selle peale, et kuulsin, kuidas akna taga laulis kuldnokk. Ei olnud unenägu, tükk aega veel laulis. Et siis kevad on käes!

Aga muidu olime kultuursed. Ammu juba lunisid Hanna ja Helena paanikaaeda minemist ja me siis nüüd lõpuks läksimegi. Jutt käib muidugi botaanikaaiast. Neil oli plaanis kindlaks teha, kas sealne papagoi oskab rääkida. Ei osanud, aga tüdrukud leidsid hoopis, et väga lahe on numbreid otsida ja audiogiidi kuulata.  Väga suure huviga kuulasid. Eelmine kord – aasta tagasi – neid see värk veel ei huvitanud.

IMG_2046        Taimehuvilised.

IMG_2048

IMG_2052

IMG_2057

 Teletornis oli meil kõigil veel käimata. Hää sõbrants agiteeris kaasa tulema ja käisime seal ka ära. Ilm oli küll viletsavõitu ning vihmamärgadest akendest eriti muljetavaldavat vaadet ei paistnud, aga Hanna ja Helena kleepusid muidugi kohe ekraanide külge. Kui kuskil saab mõnd ekraani hõõruda, siis nemad on kohe käpad. Ja väga osavalt, kuigi kodune kogemus ju puudub täiesti.

IMG_2058

Langevarjurid.

IMG_2061

Mängib mängu

IMG_2060

 

 

Leave a comment »

Põrgulik kombinatsioon kodukontorist ja haigetest lastest

“Emme, mul on nii igav! Palun sõidame kohe Soome,” oigab mu 5-aastane tõbisevõitu tütar, kui on minuga kolm tundi esmaspäeva hommikust koos kodus olnud. Tema on haige ja lasteaiast kodus, mina aga pean leidma võimaluse kõige selle tohuvabohu juures ka tööasjad ära teha.

Kodukontoril on minu jaoks kolm nö taset. Kõige lihtsam on kodukontoris töötada siis, kui lapsed on lasteaias. Valitseb vaikus, keegi ei sega ning töö läheb ludinal. Mõned inimesed ütlevad, et nad ei suuda töötada nii, kui ülemust pole kupjana seljas elamas, aga mul seda “probleemi” pole. Kiusatust hakata üksi kodus olles koristama või niisama diivanil televiisori ees lebotada mul pole. Tööaeg on tööaeg.

Kraad keerulisem on kodus töötada siis, kui mõlemad või üks mu lastest on kodus, kuid nad on terved. Nad on väga iseseisvad ja saavad ilusti kahekesi koos või ka üksi mängitud. Nad lasevad mul teha telefonikõnesid, ega nõua tähelepanu, kui ma parasjagu kellegagi intervjuud teen. Nad võivad vabalt välja kannatada ka tunniajase Skype-intervjuu. Ehk vaid paar korda tunnis pean ma vaatama mõnd eriti vinget joonistust või aitama kokku veerida mõnd keerulisemat sõna. Aga juhtub ka seda, et nad unustavad end tundideks oma mängumaailma ning mind ei sega keegi.

Suurim väljakutse kodukontoris töötajale on aga siis, kui lapsed on kodus ja haiged. Nüüd ei aita enam sellest, et kord tunnis joonistust kiita. Isegi kui haiguseks on vaid “tühised” nohu või köha, tahab haige saada tähelepanu ja hellust. On vaja keeta maitsvat teed ja keelitada seda ära jooma, kraadida, rohtu anda, varustada tervisliku ja suupärase toiduga, kallistada ja olla lihtsalt temaga. Aga katsu sa samal ajal siis tööd teha. Seda enam, et raudkindlalt toimib murphy seadus – lapsed jäävad haigeks just siis, kui oled kõige suurema töökoorma alla mattunud ning tähtajad liginevad hirmuäratava kiirusega.

Praegugi istun töölaua taga ning lõpetamist ootab kolm poolikut artiklit. Aga katsu kirjutada asjalikku lugu põllumajanduspoliitikast, kui kõrval käib agar ehitustöö ning parasjagu valmib kõikidest elamises leiduvatest tekkidest-patjadest hiiglaslik mängumaja-onn. Enne onni ehitust nägi mu kontor välja kui III maailmasõja tanner – põrand kaetud ühtlaselt paberitükikestega (meisterdustöö), pliiatsitega (joonistamine), pusledega, erinevate lauamängudega (laps katsetas, kuidas on Tsirkust mängida omaette). Võib imestada, et miks peab laps mängima just seal toas, kus ma töötan, aga asi on selles, et oma tuppa ta lihtsalt ei mahu enam mängima – seal sorteeris ta oma riideid, mille tagajärjel näeb tuba välja nagu keskmise suurusega kaltsukas, kus kõrguvad erivärviliste riiete hunnikud. Ja muidugi tahaks ju tõbisena eriti ema lähedal olla. Seda ei saa ju sugugi pahaks panna.

Mõni võib nüüd imestada, et miks ma küll ei võta oma laste põetamiseks hoolduslehte ja ei tegelegi päevad läbi ainult tee keetmisega. Olen ka selle peale mõelnud, ei saa salata. Kuid õigupoolest pole tahtmist ainult tee keetmisele keskenduda, kui kuklas tiksub teadmine, et täna tegemata jäänud tööd lihtsalt kuhjuvad ning vajavad mingil hetkel ikkagi ära tegemist. Kuid siis juba iseenda öötundide ja tervise arvelt ning superkiiresti.

Et töötan kodus juba viiendat aastat ning haigete laste kõrvalt töötamist on ette tulnud üksjagu, on mul loomulikult väljakujunenud oma ellujäämisstrateegiaid. Ma pole kade, jagan neid teiegagi.

Tugivõrgustik lihtsalt peab olema. Mõnikord võib kuulda lapsevanemaid kurtmas, kuidas vanaemad-vanaisad elavad kaugel (või on väga hõivatud), sõbrannasid pole ning kui keegi perest haigeks jääb, siis variseb kokku kogu seni toiminud logistikasüsteem. Sest pole kedagi, keda appi kutsuda. Ma ei saa sellisest kurtmisest eriti aru, sest tänapäeval inimesed ju üldiselt ei ela üksikutel saartel või muidu üksildastes paikades. Isegi kui oma ema-isa kaugel, siis alati on ju võimalik leida sarnaste huvide ja sama vanade lastega tuttavaid. Enamasti on meil kõigil mõni sõbranna, kellelt saab hädas abi paluda. Ainult et nendele asjadele tuleb mõelda juba varem, mitte siis, kui laps haigeks jääb, peretoimimise süsteem seetõttu kokku kukub ja kedagi nüüd kohe appi oleks vaja.

Ajaplaneerimine on A ja O. See on tähtis ka muidu, kuid eriti oluliseks muutub siis, kui lapsed on haiged ning töökodukontoris on üksjagu pingeline. Nüüd ei saa aega raisata uudiste lugemisele või sõbrannaga Facebookis lobisemisele. Teen ära vaid kõige-kõige hädavajalikumad asjad.

Tolmurullid pole veel maailmalõpp. Üldiselt mulle ei meeldi segamini kodu, maas vedelevad asjad ja meisterduste alla mattunud lauad. Kui aga kodukontoris leidub haigeid lapsi, siis lihtsalt tuleb segadusele läbi sõrmede vaadata. Töö ja põetamise kõrvalt ei jaksa ma enamasti veel koristada või haigetelt korda nõuda. Enam kui kunagi varem kehtib nüüd põhimõte, et las laps teeb mis tahab, peaasi et ei nuta. Küll me kunagi hiljem koristame.

Ära unusta ise puhata. Kogu selle tralli juures on äärmiselt hädavajalik ka enda vaimse ja füüsilise tervise eest hoolt kanda. Ema ei jaksa lõputult ja oma piire tuleb teada. Mina lähen hulluks (loe: tunnen ennast puuriloomana) siis, kui olen pidanud 24 tundi toas nelja seina vahel istuma. Seega – isegi kui tõbiste lastega veel õue minna ei saa, siis leian ma päeva jooksul vähemalt tunni omaette olemiseks. Kas palun kellegi lapsi vaatama ja lähen kõnnin ringi või teen südame kõvaks ja lipsan välja nende lõunauinaku ajal. Ka tunnike pilatest või joogat mõjub virgutavalt. Et jaksaks jälle rohkem.

See on ju kõigest ajutine olukord! Positiivne suhtumine, et varsti läheb keeruline olukord üle aitab ennast kokku võtta ja pingelise aja üle elada. Ja kui tervenenud lapsed jälle lasteaeda on saadetud, siis leian endale ka võimaluse puhata. Olgu siis kasvõi pool päevakest.

 

See lugu ilmus Naine24 kolumnina.

 

Leave a comment »

Kuidas ma sain jagu kombest asjadega mitte alustada

Procrastination on inglise keelest selle nähtuse nimi, kui tead, et peaksid midagi tegema, kuid lükkad alustamist aina edasin. Olen varem olnud asjade suur edasilükkaja ja viimasel-minutil-tegija, kuid juba mõnda aega teadlikult selle nähtuse vastu võidelnud.

Siis, kui ma veel iga päev tööl KÄISIN, nägi mu töönädal välja umbes selline: esmaspäeval oli toimetuse koosolek, kus räägiti lahti ja jagati laiali teemad. Sellel päeval ei teinudki ma rohkem midagi, kui käisin koosolekul. Teisipäeval ma mõtlesin oma teema peale. Kui olin eriti usin, siis ka juba natuke googeldasin sellel teemal. Õhtul kinnitasin endale, et olen tubli, sest ma ju mõtlesin oma asjade peale. Kolmapäeval mõtlesin natuke sügavamalt ja valisin välja inimesed, kellega võiks rääkida. Nüüd hakkas tekkima juba kerge ärevus, sest kuklas tiksus tegelikult teadmine, et mitte midagi ma pole kolme päeva jooksul teinud. Rahustasin ennast, et küllap jõuan asjadega valmis ka siis, kui inimestega HOMME ühendust võtma asun. Parimal juhul võtsingi nädala lõpus mõnega neist ka ühendust, kuid mitte alati. Kohutavalt pikk stardirada ning ei saa küll öelda, et tulemus oleks alati seda väärt olnud.

Kõige selle lõputu munemise ja ajaraiskamise juures väitsin ma endal koguaeg kiire olevat:)

Tänaseks on taoline “töötamine” ammugi ajalugu. Kõige kiiremini ja püsivalt võõrutab taolisest uimerdamisest muidugi iseendale tööandjaks hakkamine – no ega ikka ei uimerda küll, kui tead, et sissetulek sõltub otseselt mahalaiseldud tundide hulgast.

Niisiis on mul välja kujunenud kindlad uimerdamisvastased reeglid, mida täidan iga päev:

  • Kui teema tuleb, panen selle oma kalendrisse ja planeerin päeva, millal sellega alustan. Kirjutan endale alguse märkmikku.
  • Mu märkmikus on iga päeva peal kirjas rida asju, mis on vaja ära teha. Inimesed, kellele on vaja helistada või kirjutada; lugu, mis on just sel päeval vaja lindilt maha kirjutada; lugu, mis on vaja viimistleda jne. Kirjas on ka muud kohustused – nt maksa see arve, pane hambaarstiaeg või osta sünnipäevakink.
  • Igal hommikul teen ma märkmiku lahti ja alustan KOHE nende asjade ära tegemist, mis seal kirjas on. See on asi, mida ma toimetuses töötades mitte kunagi ei teinud. Pea alati uimerdasin ma vähemalt kl 11ni. Oli ju vaja kõik maailma ajalehed läbi lugeda, töökaaslastega lobiseda ja niisama netis foorumites aega surnuks lüüa. Nüüd aga on nii, et tihtipeale on mul lõunaks juba selle päeva plaan täidetud.
  • Ma alustan päeva ebameeldivamatest ülesannetest. Näiteks intervjuu lindilt maha kirjutamine on väga tüütu ja selle võtan ma kohe hommikul ette.
  • Ma planeerin loovust ja värsket vaimu nõudva töö ajale, kui olen kõige puhanum. Kuna olen täielikult hommiku-inimene, siis on selleks ennelõunane aeg. Ma ei suuda kirjutada öösel.
  • Üritan kõik lood valmis teha vähemalt üks päev enne viimast tähtaega. Enamasti see ka õnnestub.
  • Isegi kui kirjatükile on antud ähmane tähtaeg (no tee kuu keskpaigaks valmis või tee järgmise nädala lõpuks), panen endale kirja lõppkuupäeva, millal peab asi valmis olema.
  • Muidugi ma luban endale vahel uimerdamist, aga ma teen seda kontrollitult ja täiesti teadlikult. Kui asjad sujuvad, ei ole vaja passida närviliselt arvuti taga, vaid võib minna keset päeva hoopis suusatama või mängida pool päeva oma lastega. Kusjuures – ma tegin seda ka varem – käisin tööajal trennis, shoppamas, niisama sõbrantsidega lobisemas – aga kõike seda saatsid tohutud süümepiinad, sest ma ju teadsin sisimas, et tegelen alustamise edasi lükkamisega.
  • Kui mõte täitsa kinni kiilub ja lugu ei taha kuidagi alata, võtan hea muusika ja lähen kõnnin tunni-paar. Enamasti naasen neilt käikudelt ideedega, mis tuleb vaid kirja panna. See on aga lihtne.

Leave a comment »