Põrgulik kombinatsioon kodukontorist ja haigetest lastest

“Emme, mul on nii igav! Palun sõidame kohe Soome,” oigab mu 5-aastane tõbisevõitu tütar, kui on minuga kolm tundi esmaspäeva hommikust koos kodus olnud. Tema on haige ja lasteaiast kodus, mina aga pean leidma võimaluse kõige selle tohuvabohu juures ka tööasjad ära teha.

Kodukontoril on minu jaoks kolm nö taset. Kõige lihtsam on kodukontoris töötada siis, kui lapsed on lasteaias. Valitseb vaikus, keegi ei sega ning töö läheb ludinal. Mõned inimesed ütlevad, et nad ei suuda töötada nii, kui ülemust pole kupjana seljas elamas, aga mul seda “probleemi” pole. Kiusatust hakata üksi kodus olles koristama või niisama diivanil televiisori ees lebotada mul pole. Tööaeg on tööaeg.

Kraad keerulisem on kodus töötada siis, kui mõlemad või üks mu lastest on kodus, kuid nad on terved. Nad on väga iseseisvad ja saavad ilusti kahekesi koos või ka üksi mängitud. Nad lasevad mul teha telefonikõnesid, ega nõua tähelepanu, kui ma parasjagu kellegagi intervjuud teen. Nad võivad vabalt välja kannatada ka tunniajase Skype-intervjuu. Ehk vaid paar korda tunnis pean ma vaatama mõnd eriti vinget joonistust või aitama kokku veerida mõnd keerulisemat sõna. Aga juhtub ka seda, et nad unustavad end tundideks oma mängumaailma ning mind ei sega keegi.

Suurim väljakutse kodukontoris töötajale on aga siis, kui lapsed on kodus ja haiged. Nüüd ei aita enam sellest, et kord tunnis joonistust kiita. Isegi kui haiguseks on vaid “tühised” nohu või köha, tahab haige saada tähelepanu ja hellust. On vaja keeta maitsvat teed ja keelitada seda ära jooma, kraadida, rohtu anda, varustada tervisliku ja suupärase toiduga, kallistada ja olla lihtsalt temaga. Aga katsu sa samal ajal siis tööd teha. Seda enam, et raudkindlalt toimib murphy seadus – lapsed jäävad haigeks just siis, kui oled kõige suurema töökoorma alla mattunud ning tähtajad liginevad hirmuäratava kiirusega.

Praegugi istun töölaua taga ning lõpetamist ootab kolm poolikut artiklit. Aga katsu kirjutada asjalikku lugu põllumajanduspoliitikast, kui kõrval käib agar ehitustöö ning parasjagu valmib kõikidest elamises leiduvatest tekkidest-patjadest hiiglaslik mängumaja-onn. Enne onni ehitust nägi mu kontor välja kui III maailmasõja tanner – põrand kaetud ühtlaselt paberitükikestega (meisterdustöö), pliiatsitega (joonistamine), pusledega, erinevate lauamängudega (laps katsetas, kuidas on Tsirkust mängida omaette). Võib imestada, et miks peab laps mängima just seal toas, kus ma töötan, aga asi on selles, et oma tuppa ta lihtsalt ei mahu enam mängima – seal sorteeris ta oma riideid, mille tagajärjel näeb tuba välja nagu keskmise suurusega kaltsukas, kus kõrguvad erivärviliste riiete hunnikud. Ja muidugi tahaks ju tõbisena eriti ema lähedal olla. Seda ei saa ju sugugi pahaks panna.

Mõni võib nüüd imestada, et miks ma küll ei võta oma laste põetamiseks hoolduslehte ja ei tegelegi päevad läbi ainult tee keetmisega. Olen ka selle peale mõelnud, ei saa salata. Kuid õigupoolest pole tahtmist ainult tee keetmisele keskenduda, kui kuklas tiksub teadmine, et täna tegemata jäänud tööd lihtsalt kuhjuvad ning vajavad mingil hetkel ikkagi ära tegemist. Kuid siis juba iseenda öötundide ja tervise arvelt ning superkiiresti.

Et töötan kodus juba viiendat aastat ning haigete laste kõrvalt töötamist on ette tulnud üksjagu, on mul loomulikult väljakujunenud oma ellujäämisstrateegiaid. Ma pole kade, jagan neid teiegagi.

Tugivõrgustik lihtsalt peab olema. Mõnikord võib kuulda lapsevanemaid kurtmas, kuidas vanaemad-vanaisad elavad kaugel (või on väga hõivatud), sõbrannasid pole ning kui keegi perest haigeks jääb, siis variseb kokku kogu seni toiminud logistikasüsteem. Sest pole kedagi, keda appi kutsuda. Ma ei saa sellisest kurtmisest eriti aru, sest tänapäeval inimesed ju üldiselt ei ela üksikutel saartel või muidu üksildastes paikades. Isegi kui oma ema-isa kaugel, siis alati on ju võimalik leida sarnaste huvide ja sama vanade lastega tuttavaid. Enamasti on meil kõigil mõni sõbranna, kellelt saab hädas abi paluda. Ainult et nendele asjadele tuleb mõelda juba varem, mitte siis, kui laps haigeks jääb, peretoimimise süsteem seetõttu kokku kukub ja kedagi nüüd kohe appi oleks vaja.

Ajaplaneerimine on A ja O. See on tähtis ka muidu, kuid eriti oluliseks muutub siis, kui lapsed on haiged ning töökodukontoris on üksjagu pingeline. Nüüd ei saa aega raisata uudiste lugemisele või sõbrannaga Facebookis lobisemisele. Teen ära vaid kõige-kõige hädavajalikumad asjad.

Tolmurullid pole veel maailmalõpp. Üldiselt mulle ei meeldi segamini kodu, maas vedelevad asjad ja meisterduste alla mattunud lauad. Kui aga kodukontoris leidub haigeid lapsi, siis lihtsalt tuleb segadusele läbi sõrmede vaadata. Töö ja põetamise kõrvalt ei jaksa ma enamasti veel koristada või haigetelt korda nõuda. Enam kui kunagi varem kehtib nüüd põhimõte, et las laps teeb mis tahab, peaasi et ei nuta. Küll me kunagi hiljem koristame.

Ära unusta ise puhata. Kogu selle tralli juures on äärmiselt hädavajalik ka enda vaimse ja füüsilise tervise eest hoolt kanda. Ema ei jaksa lõputult ja oma piire tuleb teada. Mina lähen hulluks (loe: tunnen ennast puuriloomana) siis, kui olen pidanud 24 tundi toas nelja seina vahel istuma. Seega – isegi kui tõbiste lastega veel õue minna ei saa, siis leian ma päeva jooksul vähemalt tunni omaette olemiseks. Kas palun kellegi lapsi vaatama ja lähen kõnnin ringi või teen südame kõvaks ja lipsan välja nende lõunauinaku ajal. Ka tunnike pilatest või joogat mõjub virgutavalt. Et jaksaks jälle rohkem.

See on ju kõigest ajutine olukord! Positiivne suhtumine, et varsti läheb keeruline olukord üle aitab ennast kokku võtta ja pingelise aja üle elada. Ja kui tervenenud lapsed jälle lasteaeda on saadetud, siis leian endale ka võimaluse puhata. Olgu siis kasvõi pool päevakest.

 

See lugu ilmus Naine24 kolumnina.

 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: