Archive for märts 9, 2015

Siis kui rong sõitis Valgast Tallinna pool päeva

Kui mu vanaema veel elas, sõitsime koguaeg Tallinna-Valga vahet rongiga. See oli hiina piin. Rongi nimi oli Tšaika ja ta kurseeris Tallinna-Minski vahet. Olid puruvenelastest mornid vagunisaatjad, raudteeklaasid, hirmrõvedad peldikud ning ühest vagunist teise ma minna ei julgenud, sest vahepealt paistsid rööpad. Tore oli rongisuhkur – kaks tükki paberist pakis, mille ümber oli värviline rongipilt. See pisike pilt suhkrutükil oli ka väheseid värvilaike rongis, sest sisekujundus oli pruun või tumesinine ning töötajate vorm ka tumesinine nagu koolilastel. Selleks, et Tallinnas rongi pääseda, tuli teha suur hüpe üle perrooni ja rongi haigutava vahe ning Valgas ronida üles rongi viivast raudtrepist. Teekond Tallinnast Valka võttis aega 5-6 tundi ja tundus igavene. See rong logistas ja passis pidevalt mingites jaamades, kus tuli kaubaronge mööda lasta.

Miks ma äkki seda rongijuttu ajan? Lihtsalt sõitsin üle 100 aasta Valgast Tallinna rongiga ja elustus hulgaliselt rongimälestusi. Nüüd kestab sõit 3h20 minutit ja alla 120 rong naljalt ei sõida. Mõnus!

Aga enne. Ükskord 1986ndal aastal, kui oli überkülm talv, võttis sõit aega veel kauem kui 6 tundi. Me läksime Valgast liikvele 7 ajal ja peale südaööd pidi rong Tallinnas olema. Aga raudtee oli vist täistuisanud ja ta lihtsalt seisis-seisis-seisis. Lõpuks hakkas vist kütus ka otsa saama ja rong muutus ilgelt külmaks. Vagunisaatjad tuhisesid alguses vihaselt ringi, aga sõidu lõpupoole olid hoopis kadunud – küllap magasid. Tallinna jõuti nii peale 3 öösel. Ma ei mäleta, mismoodi me Balti jaamast koju Kivimäele saime, äkki taksoga? Takso saamine neil kaugetel aegadel oli muide paras kunsttükk.

Teinekord oli mul jällegi rongis kaasas spordikotitäis kutsikaid. Selliseid pooleteistkuuseid oma kuus tükki vist. Vanaema koer oli jälle poeginud ja ma mõtlesin penidega äri teha ning nad Nõmme turu väravas maha müüa. Müüsin ka. Aga enne oli vaja nad Tšaikaga Tallinna saada. Rong oli rahvast täis nagu alati ja kutsikad ei olnud sugugi nõus 5 tundi kotis kükitama. NIi nad siis väljusid kotist igaüks ise suunda, pidevalt pissides. Ma tegelesin siis rongis nende karjatamisega.

Me vedasime rongis kõike – hoidiseid, õunamahla suurtes kolmeliitristes purkides, väiksemaid mööblitükke ja tihtipeale ka kotiga talvekartuleid. Inimeste kandevõime noil aegadel oli hämmastav.

Peldikusse (ma nimelt ei nimeta seda ruumi WCks, sest see ei andnud WC mõõtu välja) minek oli asi, mida kõik lükkasid viimse hetkeni edasi. Tallinnast sõitma hakates oli aga Puka juures viimane piir. Oli vaja võtta ette kohutav teekond läbi terve rongi esimesse vagunisse. Peldikus oli vaja alla suruda kõik vastikusaistingud ja toimetada….kuidagi. Lõpuni ei saanud aru, kas seal potil pidi otsas seisma või mismoodi asjatoimetus täpselt mõeldud oli. Tasakaalu hoida oli raske, sest rong loksus igal rööpavahel. Käte pesemiseks oli mingi valemiga võimalik kraanist välja meelitada väike veenire. Paberist võis vaid unistada.

Kõige kiirem viis noil aastakümnete tagusel ajal kirja saata (jah, me saatsime siis postiga kirju, ei helistanud, sest telefoni polnud) oli kiri viia õhtuse Tšaika peale. Käisin tihti vanaemaga jaamas kirja viimas. Kiri tuli lasta veduri küljes olevasse pilusse ning hommikul oli see saajal käes. Muidu läks kiri Valgast Tallinna mitu päeva.

Advertisements

Comments (1) »