Archive for mai, 2015

Suvi, päike ja heinamaa

IMG_2481

Emme, kas ma võin välja tulla?

Pliidi all pragiseb tuli, potis keeb kuusekasvusiirup, Helena ravib haavatud vihmaussi, Hanna külvab mingeid seemneid. Mis kell võiks olla, ei hooli eriti keegi. Tavaline õhtupoolik Savilöövil. Lõpuks ometi saame siin olla nii, et ei pea kohe ära hakkama minema.

Hanna ja Helena on maalolemisest vaimustuses. Eile, kui neile lasteaeda järele minnes teatasin, et tegelikult võiksime kohe autosse istuda ja maale sõita, olidki nad kohe järgmisel minutil reisivalmis. Tee peal küsiti veel mitu korda üle, kas tõesti nüüd terve suvi kuskile lasteaeda minema ei pea (ei pea!) ja ega ma ei kavatse neid päeval magama panna (ei kavatse!). Metsas pissipeatusel keset hirmsat sääsepõrgut õhkas Helena, et “küll sääsed ikka laulavad ilusasti”. Hommikul joosti kohe paljajalu välja ja hetk hiljem taheti juba ujuma minna. Ja milline rõõm, kui nad leidsid maja päikesepoolse seinapragudelt peesitamast oma sõbrad – nastikud.

IMG_2489

Leave a comment »

Tapita

IMGP7281Arhiivisügavusest väljakaevatud hetk – aastane Helena mängib oma kalli Tapiga.

Alles hiljuti mõtlesin, et minu Helena jääbki alatiseks sõltuma oma tudulapist, sellest meie kuulsast Tapist. Tapi ehk flanell-lapike, millel on kiisu pea, on meil täieõiguslik pereliige olnud juba ligi 6 aastat. Ta on käinud igal pool kaasas – külas, poes, lasteaias, trennides, viiulitundides, reisidel ja matkadel. Tapi on asendamatu abiline uinumisel. Teda näperdades tuleb uni Helenal alati väga ruttu. Temaga on juhtunud igasuguseid lugusid – on ta ununenud Soome restorani, Maxima poodi, loomulikult koju, autosse, mamma poole. Ta on hakanud lagunema, ta on kulunud ja luitunud ning teda on palju kordi parandatud. Ta on kukkunud porilompi ja põhjustanud oma määrdumisega tohutut meelehärmi. Aga ta on toonud ka lõputult palju lohutust, rõõmu ja julgustust. Tapil on ka kaks dublanti, kuid need ajavad asja ära vaid siis, kui originaal pesumasinas on. Ehk kuigi nad on samasugused, ei asenda nad seda päris õige Tapit, seda kõige kulunumat.

Viimasel ajal veedab Tapi meil palju rohkem aega kodus. Helena ei võta teda enam trenni, viiulitundi, mamma juurde. Ka oma väikese perenaise esinemiste ajal ei istu Tapi mitte minu käekotis, vaid hoopis üksi kodus. Helena ise on nii otsustanud ja, tõsijutt, ta saabki täiesti vabalt hakkama ilma oma Tapita. Helena ei lähe enam isegi endast välja, kui selgub, et Tapi on nt koju ununenud.

Hannal on ka oma tudulapp (õigemini 3 tükki), tema nimi on Lapu ja ei oma juba ammu sugugi nii suurt tähtsust nagu Helenale tähendas kuni viimase ajani Tapi. Hanna Lapud vedelevad üsna suvaliselt ja juba ammu ei tassi ta neid kõikjale kaasa.

Tudulapitamine on kahtlemata väga armas komme, aga ausalt öeldes olin ma Helena sõltuvuse pärast vahepeal juba täitsa mures. Nüüd aga paistab, et muretsemiseks pole mingit põhjust – Helena enesekindlus on viimase aasta-poole jooksul oluliselt kasvanud ja ilmselgelt on ta tapitamisest välja kasvamas. Puhas rõõm:)

3 kommentaari »

Esimene kirbukakogemus

laadakaupmehed

Tulge meie boksi!

Hea sõbranna Piret kutsus Hanna ja Helena kaasa Nõmme Roheliste Väravate kirbukale müüma oma vanu asju. Alguses olid mu tüdrukud väga skeptilised – teadagi, kui on vaja millestki loobuda, siis on KÕIK mänguasjad nii armsad. Mis siis, et nendega pole aastaid enam mängitud. Mingil ajal nad siiski leebusid ning pakkisid kokku suure korvitäie Barbisid jm pudi-padi mänguasju ja raamatuid. Ühtlasi tuustisime ka riidekappides ja leidsime suure kotitäie väikseks jäänud, kuid korralikke riideid. Rõhk sõnal “korralikke”, sest üldiselt ei jää (vähemalt minu) 6-aastastest üle ei mingeid müümist kannatavaid riideid ega jalanõusid. Leidusid ka veel mõned kapipõhja ununenud minu tehtud mütsid.

Teiselt sõbrannalt laenasime stange, mahutasime pagasnikusse lastelaua ja toolid müüjatele, sildistasime riided ja mõtlesime hinnad välja mänguasjadele. Ja enne 9 olime müügikohta üles seadmas.

Kauplemine läks väga hästi, sest enamik kraami sai müüdud. Eriti hästi läksid raamatud, aga ka nukud. Müümata jäid vaid mõned riideesemed ja mütsid.

Laadal oli vahva, seda enam, et otse meie läheduses olid laagri püsti löönud kaitseliitlased. Nemad küpsetasid päev läbi pannkooke ja jagasid neid tasuta. Väga maitsvad olid. Mu ema oleks peaaegu Kaitseliitu astunud:) Ühtlasi avastasid meie väikesed laadakauplejad varsti, et kaitseliitlased jagavad ka muud kraami tasuta – kommi, käepaelu.

Hanna ja Helena olid väga tublid – pidasid vastu kl 14ni ning kuigi käisid ka ringi uudistamas, kulutas kumbki teenitust vaid ühe euro. Liiklesid ka iseseisvalt suure rahvasummas ringi ja kuigi alguses ei saanud kauplemisega hästi vedama, siis päeva lõpuks pakkusid kõik kolm tüdrukut juba väga hoolega kaupa.

Pärast “aftekat” sõbranna pool saabus aga päeva magusaim hetk – raha ülelugemine ja ärajagamine. Mäletate stseeni Nukitsamehest, kus Mõhk a Tölpa raha jagasid? Selline see hetk umbes oligi. Tulemus aga üllatas mind väga – asju oli müüdud 60 euro ja 10 sendi eest. Sellest jäi euro kummalegi taskurahaks ja 58.10 pandi jalgrataste fondi.

Pildid tegi Piret ema Gea.

Päeva lõpuks leidsid kõik, et oli väga tore päev. Selline ehtne pühapäev!

Nõmme kaupmehed

Hanna, Triin, Piret, Helena

kitarr

Pühapäeviti käin laatadel kitra piinamas

3 kommentaari »

ETA kevadkontsert

IMG_2464

Tibukostüümis Helena ja Hanna

Eesti Tantsuagentuuri kevadkontsert Salme kultuurikeskuses oli usinate balletiõpilaste Hanna ja Helena tähtsündmuseks. Millalgi talvel küll Hanna kurtis, et nad peavad esinema tibude tantsuga, mis pidavat olema tobe ja titekas. Varsti kadus see jutt ära ja asendus ootusega – kõigepealt lootsid nad pidevalt, et saavad ometi kostüüme proovida ja viimane nädal enne esinemist loeti juba selleni jäänud päevi. Tänane päev möödus neil peamiselt garderoobis kügeledes. Tantsija raske elu – tantsid 3 minutit ja ülejäänud aja lihtsalt ootad oma etteastet. Kõik õnnestus siiski väga ilusti, võttis pisara välja küll. Aastaga on palju arenetud.

Saalis polnud ainsatki vaba kohta. Küsisin tüdrukutelt, mis tunne on tantsida, kui on niipalju vaatajaid, suur lava. Pidi olema väga hea ja tore tunne, üldse mitte hirmus.

Tänavune etendus meeldis mulle isegi rohkem kui eelmisel aastal, sest oli mix klassikalisest balletist ja kaasaegsest tantsust. Ning väiksed poisid olid ka tantsimas.

Mis Hanna ja Helena tantsimisest edasi saab, ei tea veel. Hannal on kindel plaan jätkata, Helena on aga kahevahel – õigupoolest on ta juba pool aastat mulle rääkinud, et ei tahaks enam balletis käia. Temal nimelt on kindel plaan viiulimängijaks saada ja need kaks asja ei sobi tema arvates kokku:) IMG_2468 Laval – Hanna vasakul taga, Helena tagareas vasakult neljas.

IMG_2476

Lõpukummardused

Leave a comment »

Juhhei, ma saan jälle teha “normaalseid” pilte

IMG_2449

Just! Investeerisin uude (pikemasse) objektiivi ja ei pea enam normaalsete piltide tegemiseks ronima inimestele otse nina alla. Nii mõnus. Ja pildid tulevad mumeelest oluliselt etemad.

Algatuseks käisime kohe ilusal kevadiselt õhtupoolikul uut objektiivi Kadrioru pargis “jalutamas”. Klõpsisin kohe mõnuga.

IMG_2433

Kanged Kõõlujad Kadriorus

IMG_2444

IMG_2443

Parimad sõbrannad – Hanna, Tiina-Ly ja Helena

IMG_2436

Tiina-Ly

IMG_2452

Puhas rõõm klooriveest

IMG_2458

Sõida siis veel sihukese bandega trammis:)

 

 

 

 

 

 

Leave a comment »

Tavalise eestlase nädalavahetus…

IMG_2370

…möödub maist oktoobrini nii: muru (hein on küll muidugi õigem sõna selle kohta) niites. Ja loomulikult laupäeval sauna küttes.

Lisaks heina niitmisele tegime veel ettevalmistusi maale kolimiseks – hiirelõhn tubadest välja, aknad puhtaks, kardinad pessu. Külvasime ka salatikraami. Sel aastal ei hakka millegi eksootilisega jamama, vaid panin täiesti tavalisi asju: igasugu lehtsalateid, rukolat, tilli, porgandit, pastinaaki, sibulaid. Tulevad veel porrud ja suvikõrvitsad ning kasvuhoonesse tomatid-kurgid.

Hanna ja Helena loevad juba päevi päriselt maale kolimiseni, sest siis algab ju suvi.

Ahjaa, nad üllatasid mind mõistlikkusega ka. Magamaminekud on meil alati paras sõda – loll emme ajab ju lapsi ilmselgelt liiga vara magama. Seekord juhtus aga nõnda, et lapsed tulid ise saunast, pesid ilma ütlemata hambad ja kui mina poole tunni pärast saunast tulin, olid nemad voodites teki all ja juba und ootamas.

Või siis hommikul tegid nemad pannkooke. Algusest lõpuni ja ilma igasuguse tülitsemiseta. See, muide, on meil väga suur asi. Ühevanuste laste rivaalitsemine on ikka päris õudne ja peamiselt lähebki meie majas kogu aur selle peale, et suunata neid koostööd tegema, mitte niivõrd konkureerima.

IMG_2375

Suudavad küll asju koos teha, kui vaid tahavad.

IMG_2390

Teel põikasime Saula Siniallikate juurde. Olid endiselt täitsa sinised, jah

IMG_2389

Tüdrukud olid sinistest ja mullitavatest allikatest vaimustuses

IMG_2386

 

 

 

 

 

 

 

Leave a comment »

Helena esinemine

IMG_2364

Helena on vaikselt viiulit edasi õppinud ja esines kontserdil Lastekirjanduse Keskuses. Kahe looga – üks soolo ja teine ansamblilugu koos teistega.

Ta on ikka endiselt sissevõetud viiulimängust, aga vist hakkab kohale jõudma, et see pole päris nii, et natuke õpib ja juba tulebki ludinal Monti Tšardas. Et vaja harjutada ka. See talle ei meeldi – pean meelde tuletama ja vaja läheb põhjalikke seletusi, miks ikkagi on vaja kodus ka pilli välja võtta. Pärast esinemist küll ise nentis, et läks hästi sellepärast, et viimastel päevadel ikka harjutas. Muide, mind käsutatakse harjutamise ajaks teise tuppa, ei tohi ma kuulata ega vaadata, mida ta teeb. See tuleb väga tuttav ette:)

IMG_2368

Nõmme Noortemaja noored viiuldajad

Leave a comment »

Ebatavaline maikuu

 IMGP1340Toompihlakas õitseb just nüüd!

Avastasin, et tänavune mai on minu jaoks ikka väga teistmoodi. Viimati olin mais tolmuses Tallinnas siis, kui Hanna ja Helena olid 1-kuused. Kõik järgnevad aastad oleme põgenenud linnast juba aprilli viimastel päevadel. Enamasti tegelen sel ajal maal juba peenarde tegemisega, olen päevitunud keskmiselt pruuniks ja korjanud metsast esimese kogritsasaagi. Milles siis seekord asi?

Aga nimelt see, et lapsed on kasvanud suureks. Ei saa poppi teha balletitundidest, sest kuu lõpus on esinemine. Helena aga seotud oma viiuliõpingutega ja ei pääse enne kuskile, kui on ära tehtud kaks esinemist. Ja eks nii hakkabki edaspidi olema. Juhul kui muidugi ei lähe käiku plaan koodnimetusega “kolime karksi-nuia”.

Tallinna kevad on üllatav. Olin unustanud, et kui visalt see siin tuleb. Ta ju nagu ei tulegi! Lõuna-Eestis õitsevad nurmenukud ja loodus on ammu roheline, aga siin olen alles viimastel päevadel saanud hakata talveriideid ära panema. Olin unustanud, et kevad linnas = lõputud tolmutormid. Auto läheb mustaks lihtsalt sellest, et seisab tänaval maja ees. Väga tüütu.

Hämmastaval kombel aga suudan seda kõike võtta täitsa külma kõhuga. Olen vist linnas vegeteerimisest tuimaks muutunud. Hingan rahulikult sisse heitgaase ja ei tee teist nägugi. Elan üle poolkohustuslikud käigud linnarahva “vabaajakeskustesse” e kaubanduskeskustesse. Käingi maikuus rahumeeli talvemütsi ja talvejopega. Lepin rahulikult sellega, et lõputust kõlekülmast tuulest põhjustatud tatine olek ei möödugi vist niipea. Ja ikkagi põgenen igal võimalusel ära Savilöövile… Sest siin on laadimispunkt.

3 kommentaari »

Savilöövi “Teeme ära”

IMG_2351

Pool pööningut on tühjaks kaevatud

Tegime sel nädalavahetusel 3 päeva kõige jubedamat, tolmusemat ja õudsemat tööd üldse – vedasime maja pööningult välja sinna umbes 100 aastat tagasi veetud liiva. Õigem oleks küll öelda tolmu, kivipuru, laastupuru, pudelite jm kola maardla.

Plaanisin seda tööd nii umbes 10 aastat. Nüüd aga ei jäta Hanna ja Helena enam hinge rahule – nemad tahavad omale pööningule saada katusekambrit. Nende idee muidugi on veel see, et me peame endale koju kutsuma Kodutunde. Nende arvates saabub siis kari remondimehi, kes nendele kolme päevaga pööningule printsessitoa ehitavad. Nad nimelt on veendunud, et Kodutunne on umbes nagu televiisoriparandaja või torumees, mida saab endale koju tellida:)

Igatahes – rentisime tööriistarendist prahitoru, ostsime hulga tolmumaske (mida ei suutnud kasutada, sest tunne oli, et lämbume), ajasime selga ühekordsed kaitseülikonnad ja asusime pööningul tolmutama. No oli seal vast alles karjäär. Kohati oli liivakihi paksus lausa pool meetrit.

IMG_2350

Kui arvestada, et murutraktori kärusse mahub vähemalt 200 kg liiva, siis teisaldasime pööningult 6 tonni kraami. Asemele tuleb kivivill ja selle peale laudpõrand. Ja siis edasi katusealuse soojustus, katuseaknad. Pärast nende tonnide minema vedamist ei muretse ma enam sellepärast, et äkki maja ei kanna II korruse tuba välja – kui seal oli säherdune kogus liiva, siis ei juhtu midagi ka siis, kui me sinna toa või paar ehitame. Või kasvõi tiibklaveri üles vinname:) Rääkimata sellest, et pööning muutus liiva välja vedamisest oluliselt avaramaks. Olin varem toa ehitamise suhtes üsna kahtlev, sest meil on väga madal pööning ja 191-sentimeetrine meeshing poleks ülemises toas ilma kaela kõveraks käänamata saanud ollagi. Pärast liiva eemaldamist ei ole kõrguse mure enam eriti aktuaalne.

Nagu alati vana maja juures kõpitsedes ilmnevad jubedad asjad kohe, kui kuskilt natuke liigutada. Selgus, et jutt sellest, kuidas üks mees läbi lae tuppa olevat kukkunud, polnud ilmselt niisama jutt. Pööningupõrand oli mõnes kohas olematu ja sujuvalt kujunesid kaevetööd ka uue põranda ehitamiseks. Ja seda uut tuleb ehitada veel, sest on teine ikka mõnes kohas jumala pehkinud.

Muidu selgus, et meil on väga igav pööning. Ei leidnud me etruskide ajast kuldrahasid, eelmise omaniku luukere ega ürgseid kirju. Õigupoolest ei leidnud midagi peale ühe karvamütsi, hobuseraua, jalgratta lenksu ja ilusa kandilise pudeli. Ja sea lõualuu.

IMG_2355

Kas rohkem tõesti midagi kaevata polegi? Kurb….

IMG_2356

Ermo kaevaks ka heameelega veel mõned tonnid:)

 

 

7 kommentaari »