
Pool pööningut on tühjaks kaevatud
Tegime sel nädalavahetusel 3 päeva kõige jubedamat, tolmusemat ja õudsemat tööd üldse – vedasime maja pööningult välja sinna umbes 100 aastat tagasi veetud liiva. Õigem oleks küll öelda tolmu, kivipuru, laastupuru, pudelite jm kola maardla.
Plaanisin seda tööd nii umbes 10 aastat. Nüüd aga ei jäta Hanna ja Helena enam hinge rahule – nemad tahavad omale pööningule saada katusekambrit. Nende idee muidugi on veel see, et me peame endale koju kutsuma Kodutunde. Nende arvates saabub siis kari remondimehi, kes nendele kolme päevaga pööningule printsessitoa ehitavad. Nad nimelt on veendunud, et Kodutunne on umbes nagu televiisoriparandaja või torumees, mida saab endale koju tellida:)
Igatahes – rentisime tööriistarendist prahitoru, ostsime hulga tolmumaske (mida ei suutnud kasutada, sest tunne oli, et lämbume), ajasime selga ühekordsed kaitseülikonnad ja asusime pööningul tolmutama. No oli seal vast alles karjäär. Kohati oli liivakihi paksus lausa pool meetrit.

Kui arvestada, et murutraktori kärusse mahub vähemalt 200 kg liiva, siis teisaldasime pööningult 6 tonni kraami. Asemele tuleb kivivill ja selle peale laudpõrand. Ja siis edasi katusealuse soojustus, katuseaknad. Pärast nende tonnide minema vedamist ei muretse ma enam sellepärast, et äkki maja ei kanna II korruse tuba välja – kui seal oli säherdune kogus liiva, siis ei juhtu midagi ka siis, kui me sinna toa või paar ehitame. Või kasvõi tiibklaveri üles vinname:) Rääkimata sellest, et pööning muutus liiva välja vedamisest oluliselt avaramaks. Olin varem toa ehitamise suhtes üsna kahtlev, sest meil on väga madal pööning ja 191-sentimeetrine meeshing poleks ülemises toas ilma kaela kõveraks käänamata saanud ollagi. Pärast liiva eemaldamist ei ole kõrguse mure enam eriti aktuaalne.
Nagu alati vana maja juures kõpitsedes ilmnevad jubedad asjad kohe, kui kuskilt natuke liigutada. Selgus, et jutt sellest, kuidas üks mees läbi lae tuppa olevat kukkunud, polnud ilmselt niisama jutt. Pööningupõrand oli mõnes kohas olematu ja sujuvalt kujunesid kaevetööd ka uue põranda ehitamiseks. Ja seda uut tuleb ehitada veel, sest on teine ikka mõnes kohas jumala pehkinud.
Muidu selgus, et meil on väga igav pööning. Ei leidnud me etruskide ajast kuldrahasid, eelmise omaniku luukere ega ürgseid kirju. Õigupoolest ei leidnud midagi peale ühe karvamütsi, hobuseraua, jalgratta lenksu ja ilusa kandilise pudeli. Ja sea lõualuu.

Kas rohkem tõesti midagi kaevata polegi? Kurb….

Ermo kaevaks ka heameelega veel mõned tonnid:)