Tapita

IMGP7281Arhiivisügavusest väljakaevatud hetk – aastane Helena mängib oma kalli Tapiga.

Alles hiljuti mõtlesin, et minu Helena jääbki alatiseks sõltuma oma tudulapist, sellest meie kuulsast Tapist. Tapi ehk flanell-lapike, millel on kiisu pea, on meil täieõiguslik pereliige olnud juba ligi 6 aastat. Ta on käinud igal pool kaasas – külas, poes, lasteaias, trennides, viiulitundides, reisidel ja matkadel. Tapi on asendamatu abiline uinumisel. Teda näperdades tuleb uni Helenal alati väga ruttu. Temaga on juhtunud igasuguseid lugusid – on ta ununenud Soome restorani, Maxima poodi, loomulikult koju, autosse, mamma poole. Ta on hakanud lagunema, ta on kulunud ja luitunud ning teda on palju kordi parandatud. Ta on kukkunud porilompi ja põhjustanud oma määrdumisega tohutut meelehärmi. Aga ta on toonud ka lõputult palju lohutust, rõõmu ja julgustust. Tapil on ka kaks dublanti, kuid need ajavad asja ära vaid siis, kui originaal pesumasinas on. Ehk kuigi nad on samasugused, ei asenda nad seda päris õige Tapit, seda kõige kulunumat.

Viimasel ajal veedab Tapi meil palju rohkem aega kodus. Helena ei võta teda enam trenni, viiulitundi, mamma juurde. Ka oma väikese perenaise esinemiste ajal ei istu Tapi mitte minu käekotis, vaid hoopis üksi kodus. Helena ise on nii otsustanud ja, tõsijutt, ta saabki täiesti vabalt hakkama ilma oma Tapita. Helena ei lähe enam isegi endast välja, kui selgub, et Tapi on nt koju ununenud.

Hannal on ka oma tudulapp (õigemini 3 tükki), tema nimi on Lapu ja ei oma juba ammu sugugi nii suurt tähtsust nagu Helenale tähendas kuni viimase ajani Tapi. Hanna Lapud vedelevad üsna suvaliselt ja juba ammu ei tassi ta neid kõikjale kaasa.

Tudulapitamine on kahtlemata väga armas komme, aga ausalt öeldes olin ma Helena sõltuvuse pärast vahepeal juba täitsa mures. Nüüd aga paistab, et muretsemiseks pole mingit põhjust – Helena enesekindlus on viimase aasta-poole jooksul oluliselt kasvanud ja ilmselgelt on ta tapitamisest välja kasvamas. Puhas rõõm:)

Advertisements

3 kommentaari so far »

  1. 1

    Liis said,

    Kratt leidis just kuskilt kapisügavustest üles oma kalli Mõmmi (staaži 7 aastat) ja nentis, et ta heameelega võtaks Mõmmi praegu ka lasteaeda kaasa AGA teised hakkavad ju naerma, kui nii suur laps kaisukaga tuleb.

  2. 2

    Kristhel said,

    Minu vennal oli samamoodi tudulapp, mida ta igalpool kaasas kandis. See oli ikka jube räbal narts lõpuks. Üheltmaalt ta siiski loobus. Minul on näiteks 26 aastat (sama vana kui ma olengi) olnud 2 patja, mis tulid minuga ka minu koju kaasa ning on samamoodi kaisus (üks väike kaisupadi) Võimatu on neist loobuda, hoian neist 10 küünega kinni! Õnneks ei vaata elukaaslane kaa imeliku pilguga 😀

  3. 3

    Kriss said,

    Wow…26 aastat. Ja mina siin muretsen, et äkki ta läheb Tapiga kooli:) Samas sõbranna lapsel on kiindumusobjektiks tekk, mis on temaga läbi elu rännanud juba 9 aastat. Jah, kooli küll kaasa ei võta, kuid reisidele kindlasti.
    Õnneks lasteaias meil keegi kaisukate üle ei naera.


Comment RSS · TrackBack URI

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: