Archive for juuni 4, 2015

Sisin ja Sinkvonk

IMG_2557

Nastik nimega Sinkvonk meie maja vundamendil päikest võtmas, kuna närviline Sisin kukkus enne pildistamist vundamendilt alla kuhugi naatide vahele (nagu tavaliselt)

Hoiatus nõrganärvilistele – see postitus on madudest! Meil lemmikloomi majapidamises pole, kuid see ei tähenda, et puuduksid lemmikud ja loomad. Hanna ja Helena suureks rõõmuks elunevad meie maja lõunapoolselt küljel vundamendipragudes ka sel aastal majaussid nastikud. On teisi kaks tükki ja Helena ristis nad Sisinaks ja Sinkvonkiks. Ta tegevat neil ka vahet – nimelt Sisin on väiksem ja sisiseb alati enne kadumist, Sinkvonk on teisest pikem ja lahkub vundamendiprakku elegantse ükskõiksusega.

16 aastat siin Savilöövil on mind ussidega lepitanud. Ega ma neid ei armasta, aga vähemalt ei karju enam nagu ratta peal, kui mõnd nastikut näen. Sest siin näeb neid pidevalt ja lihtsalt ei jõuaks niipalju karjuda. Ja mis sest nägemisest rääkida, kui möödunud suvel oli üks nastik ka tuppa jõudnud – Helena kohtas teda köögiuksel – tuli köögist, ehmatas last nähes ja kadus kööki tagasi. Võib-olla vedeleb seni kuskil kapi all. Ei tea. Saunas elas meil paar aastat tagasi lausa nii suur nastik, et ristisime ta ussikuningaks. Teda kohates haarasin ka kohe hangu, et püüan kinni….aga no kuidas sa kuningale ikka hanguga lähened.

Aga rästikuid meil õnneks pole.

Hiljuti kirjeldas sõbranna oma blogis kohtumist ussiga. Nastikuga siis. Õnnetu nastik oli pahaaimamatult aeda roomanud ning sai seal ka sõbranna emalt labidaga pähe. Ausalt öeldes kummitab see lugu mind siiani. Üks minu ajupool saab aru ussihirmust ja vastikusest, kui mõne elukaga kohtuda. Teisalt – mida halba teeb üks lillepeenras vedelev nastik? Peale selle, et ta lihtsalt võib tunduda ebameeldiv.

Õnneks Hanna ja Helena madusid ei karda ega vihka. Kui nad mõnd nastikut kodu juures kohtavad, siis alati rõõmustavad nagu vana sõpra nähes.

Advertisements

Comments (1) »