Mis maksab vabadus?

Sain mingi aeg tagasi tööpakkumise. Suhtelisel huvitav ja kirev töö, korralik ja normaalne firma, stabiilne töökoht. Palk…noh palgateema on meediaettevõtetes üldse hell teemad. Palgad on sel alal ikka üsna ajale jalgu jäänud. Aga tühi selle palgaga – igatahes läksin ma üsna kihevile, sest mulle meeldib ennast proovile panna ja teha midagi sellist, mida enne pole teinud.

Aga…

Teiselt poolt võttes meeldib mulle ka olla vaba. Vaba selles mõttes, et keegi ei kontrolli, KAS ma parasjagu töötan või nt olen esmaspäeva pärastlõunal hoopis läinud metsa vaarikaid korjama. Vaba selles mõttes, et ma ei pea kellelegi põhjendama, miks on mul vaja tööpäev lõpetada kell 15 ja minna lapse esinemist vaatama. Vaba selles mõttes, et ma ei pea hommikuti minema kuskile kontorisse, avama seal arvuti ja tegema kella järgi tööd. Mõte kontoris passimisest paneb mind õlgu väristama ja seda saatust sooviks vältida nii kaua, kui vähegi võimalik.

Minu käest on nii mõnigi kord küsitud, et kas ma siis ei kavatsegi kunagi enam tööle MINNA. See on imelik küsimus, sest kõik minu päevad on täidetud tegevusega, mida kõige enam armastan ja kõige paremini oskan – kirjutamisega. Aastad vabakutselisena on näidanud, et kui oled usin ja avatud meelega, siis nälga ei jää. Vastupidi – on suur tõenäosus, et elad paremini kui kuskil toimetuses istudes. Nimelt on minul arvamine, et ühe tööandja juures töötamine muudab laisaks. Ma mäletan hästi, kui purulaisk olin Äripäevas töötades. Tegin vaid niipalju, kui hädapärast vajalik, olles seejuures hämmastaval kombel kohutavalt väsinud sellest passimisest. Aga ma ei taha olla laisk, sest vegeteerimine on elu raiskamine. Aega on meil aga teatavasti piiratud koguses.

Ise endale tööandja olles olen mõistnud, et ma ei vaja udupeenikesi motivatsioonisüsteeme selleks, et kirjutada hea lugu ja tunda mõnu sellest, mida ma teen. Põnev teema, kohtumised huvitavate inimestega, uued teadmised ja nn ise end kirjutav lugu ongi ise kõige suurem motivatsioon. Ja kui saad lugu teha omal kombel ning arvele laekub normaalne tasu, siis see ongi kogu motivatsioon. Lihtne.

Tulles tagasi pealkirja küsimuse juurde, siis ma ei tea, mis maksab vabadus. Võimalik, et sellel polegi hinda, aga võib-olla ka on. Selle tööpakkumise ma ütlesin ära, sest oleksin juba õige varsti väga-väga õnnetu, kui peaksin alailma kontoris passima ja kaotaksin oma maasuved. Pidasin pakkumist kaaludes nõu ka Hanna ja Helenaga ning nende vastus oli muidugi siiralt lihtne: “Ei! Ära võta seda tööd, sest meie tahame suvel olla maal, mitte linnas lasteaias kükitada!”

Advertisements

3 kommentaari so far »

  1. 1

    Evelin said,

    Suurtes küsimustes räägivad lapsed alati tõtt.

  2. 2

    Mariliis said,

    Mida teeksid siis, kui raha peale mõtlema ei pea?
    http://airows.com/lifestyle/what-if-money-was-no-object

  3. 3

    Kriss said,

    Jep, nii on, Evelin. Ja selle filosoofiga olen ma ka täiesti päri, Mariliis. Mul on tutvusringkonnas päris palju inimesi, kes vihkavad oma tööd. Ometi teevad nad seda aastaid ega kavatsegi pöörduda selle tegevuse juurde, mida tehes nad tegelikult õnnelikud oleksid. Ma ei saa sellest mõtteviisist aru. Mis mõte on nii üldse elada.


Comment RSS · TrackBack URI

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: