Archive for august 14, 2015

Minu ülekaal

Ütlen kohe ära, et olen suur skeptik igasuguste imedieetide, programmide, kavade jm taolise suhtes, mis lubavad paksukestel nagu naksti ülekilodest lahti saada. Elu seeski pole ma viitsinud dieeti pidada, vaid olen alati lootnud oma heade geenide (mu ema on 60+ vanuses samas kaalus nagu keskkoolis, kusjuures ta ei tee selleks mitte midagi erilist), enam-vähem normaalsete toitumisharjumuste (päris söök, ei mingit rämpsu, palju juurekraami, vähe liha) ja igapäevase kõndimise peale.

Kaalu mul kodus polnud, aga millalgi selle aasta alguses märkasin üha sagedamini, et riided kuidagi kisuvad. Ja eriti õudne tundusin endale piltidel.

Reaalsus tabas mind otse lagipähe siis, kui kuskil ujulas või spordisaalis kogemata kaalule astusin. Jeerum – selline number seisis seal siis, kui ma Hanna ja Helenat sünnitama läksin. Aga praegu pole mul selleks mingit õigustust.

Oli mai algus, kui sisestasin oma numbrid sellesse programmi ja vastus oli halastamatu – olen ülekaaluline ja selleks, et normi mahtuda on vaja 8 kilo väiksemat numbrit. Tulles veelkord tagasi alguse juurde, siis dieeti ma pidada endiselt ei viitsinud (loe: ei suuda), kaalujälgijate või-mis-nad-nüüd-ongi grupiga liitumiseks tundu aga selgelt liiga vähe õigustust olevat.

Otsustasin kaalu jälgida hoopis nii, et ostsin koju kaalu ja hakkasin sellessamas eelviidatud programmis pidama toidupäevikut. Seda oli alguses piinlik täita, sest ma olin lihtsalt harjund liiga palju sööma. Distsipliini sain kätte aga mõne päevaga ja edasi hakkas kaalunumber kukkuma taktis kilo nädalas. Kusjuures ma ei pidanud dieeti, vaid sõin palju. Hoidsin joont, et söön ca 500 kcal vähem, kui on päevane energiatarve. See on ca 1700-2000 kcal ja seda on tegelikul palju. Iga päev ei jõudnudki niipalju süüa, kuid nälga polnud üldse. Tingimus oli, et toit on korralik ja tasakaalustatud, mitte siit-sealt kiire (loe: palju) ahmimine. Viie nädalaga oli läinud 5 kilo. Edasi ma enam toitusid ei sisestanud, vaid jätkasin umbes samamoodi.

Oma liikumisharjumustes ei muutnud ma midagi. Ma pole küll aastaid jõudnud ühessegi spordiklubisse, aga põhimõte “mida rohkem liigun, seda parem” on kehtinud kõik see aeg. Tallinnas elades autot või ühistransporti kasutan vaid linnaserva sõitmiseks, aga kõik käigud, mis on lähemal kui 6-7 bussipeatust, käin jala. Maal on liikumine elementaarne ja isegi kui üldse ei pinguta, koguneb päev lõpuks palju kilomeetreid jala ja rattaga.

Igatahes. Tänaseks on kõik 8 üleliigset läinud ja seelikud keerlevad seljas. Pildi peal muutus (vist) väga välja ei paista, sest ennegi polnud midagi näha. Ma olen ju pikk ja kilod jaotuvad ühtlaselt, mitte ei kogune ühte konkreetsesse kohta. Ja piltide peale ei meeldi mulle endiselt jääda:)

Mis ma nüüd teisiti teen?

  • Ei söö saia. Ei ostagi seda koju, täismõttetu asi ju.
  • Ei osta magusaid piimatooteid (jogurtid, kohupiimakreemid, hoidku jumal – kohukesed). Maitsestamata jogurt marjade või moosiga on palju parem, kui suhkruga ülimagusaks tembitud “pärisjogurt”.
  • Jälgin, et toidusedel oleks tasakaalus. Siis nimelt ei taba magusasöömisesööstud. Üldse kohe ei taba. Vabalt võin vaadata, kuidas lapsed jäätist söövad ja üldse ei tahagi.
  • Kui on janu, siis joon vett, mitte ei tee endale võileiba. Üldse söön võimalikult vähe võileibu, sest need on üks igavene kaloririkas kurjajuur.
  • Ei unusta söömist ära ega lase toiduvahesid liiga pikaks. Teadagi, siis on tulemuseks õgimishoog. Seda pole vaja.
  • Ei söö õhtul peale kl 19.
  • Ei tarbi alkoholi. See on väga lihtne, sest viimase aasta jooksul on millegipärast alkoholisoolikas täielikult umbe läinud. Ei taha enam klaasi veinigi.
  • Söön lõunat lõuna ajal, mitte jumal-teab-millal ja teise silmaga arvutisse passides.

Leave a comment »