Kui lapsi pole(ks)…

Mu lapsed on kolmandat päeva laagris ja kodus on täiesti harjumatult vaikne. Nii vaikne, et olen hakanud juba igasuguseid imelikke mõtteid mõlgutama. Nagu näiteks – milline mu elu oleks siis, kui mul üldse lapsi poleks?

Ilmselgelt oleks kodus palju rohkem ruumi. Mul poleks siin 40 paari jalanõusid ja kapp ei ajaks riietest nii üle, et uks kinni ei lähe. Kõik sahtlid poleks täidetud värvipliiatsite, paberite ja pooleliolevate kunstiteostega, mida iialgi ei lõpetata. Kindlasti poleks põrandal maalinguid. Minu tubadesse poleks ehitatud onne ega nukkudele magamispaiku. Mul ei oleks majapidamises katkilõigutud ajakirju ja mu raamatukogu ei koosneks suures osas lasteraamatutest. Ma ei teaks peast “Kaka ja kevade” või “Loll jope” süžeed.

Ma saaksin juua oma hommikukohvi nii, et ei peaks seejuures ei-tea-mitu korda püsti kargama, sest emme – anna seda ja teist. Kindlasti oleksin ma saanud hulga rohkem reisida, sest kuskile peab ju raha ära kulutama. Mu säästud oleksid suuremad.

Maasektor oleks paremas olukorras või siis poleks teda enam üldse – mis mõte on jännata kuskil pärapõrgus asuva osmikuga, kui pole lapsi, kellega koos seal toredat suve veeta. Kindlasti ei veedaks ma siin tervet suve isegi, kui maasektor oleks olemas.

Tõenäoliselt teeksin ma karjääri kuskil peenes kontoris. Oleksin mugavalt palgatöötaja, mitte ettevõtja (sest ma ei julgeks). Minu aja määraks mu tööandja. Meigiksin end iga päev, käiksin kontsadega ja oleksin mitu kilo kergem. Käiksin korralikult trennis. Kohtuksin tihti oma sõbrannadega, võtaksin palju enam osa igasugustest kultuurisündmustest. Mul ei oleks tervet hulka toredaid sõpru, kelle olen leidnud tänu oma lastele.

Ma saaksin hommikul magada nii kaua, et olen välja puhanud. Ma ei teaks, mis tunne on see, kui sind ajab üles unesoe tütar, kes sulle põse peale suure latsuva musi teeb ja kaissu poeb.

Mu auto oleks väiksem ja sellel poleks peal rattaraame, mis bensukulu üüratuks ajavad. Ma ei teaks midagi sellest, mis tähendab pakkida 3 inimese asju lahti ja kinni ning muretseda pidevalt, kas elutähtsad asjad ikka said kaasa või jäid maha. Ma ei ostaks iga paari aasta tagant jalgrattaid.

Ma ei teaks, kes on Tapi. Või misasi on Lego Friends, Monster High ja C.A Cupid.

Mul oleks metsikult vaba aega, millega ma mitte midagi peale ei oskaks hakata ja mida ma sisustaks peaasjalikult sellega, et igatseks endale hullupööra lapsi. Elu poleks pooltki mitte nii värvikas kui praegu.

2 kommentaari so far »

  1. 1

    Madgirl said,

    Seda arvad sa praegu, et igatseksid lapsi. Ma ei tea ühtki inimest, kes lastetu olles tahaks selle vabaduse kõik nurka visata ja lapsi välja laskma hakata. Okei, mõnda tean :D. Aga enamik saavad emarõõmudest aru alles siis, kui pirukas juba ahjus ja enam tagasi ei saa keerata.

    Väga klišeeline mõttekõik oli sul muidu.:D

  2. 2

    sesamy said,

    Ma isegi ei suuda ette kujutada, et mul lapsinimesi poleks, nad on suur osa minust. Ma ei suutnud kiusatusele vastu panna ja esitasin Sulle väikese väljakutse, asub siin:
    https://sesamy.wordpress.com/2015/08/23/selline-mote-tuli-pahe-just-nuud/
    (võib ka ignoreerida)


Comment RSS · TrackBack URI

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: