Rattagäng
“Emme, see on minu unistuste jalgratas. Ma ei määri teda ära ja ei kihuta isegi läbi lompide,” õhkas Helena õnnelikult pärast seda, kui olime temaga kahekesi juba hämarduval õhtutunnil kiire rattasõidu teinud. Uus ratas ju. Suurem, roosam, printsessilikum. Nimigi vastav: Princessa.
Väiksemad uued rattad on 20-tollised Classicud. Loomulikult käikudega.
Proovisime ka järgmist suurust, aga tundus väga kohmakas. Hanna sai küll sõidetud ja ütles, et meeldis, kuid temast mõni sentimeeter lühem Helena ei olnud pärast proovimist nõus enam ratta selga istuma. Tundis ennast väga ebakindlalt selle suure ratta seljas. Seda enam, et tal käed hästi ei ulatunud ka pidureid haarama.
Minu sõiduriist on esimene linnaratas meie majapidamises. Tema nimi ei ütle mulle midagi, aga väga mõnus sõiduriist on.
Selline ratas on meil aga üle. 16-tolline, Schwinn Stardust. Natuke kriimuline, aga korras ja sõidab hästi. Osta ära!
Üks päev ja mõni rattatiir hiljem: Einoh, mul on tõsiselt raske mõista, miks ma juba varem endale sellist ratast ei ostnud ja vahepeal mitu aastat linnas hoopis rattatu olin.
Ahunapalu maasektori veebikodu 