Pidurit!!

3.30. Ärkan telefoni piiksatuse peale (jah, ma enamasti unustan telefoni ööseks hääletule panna, sest keegi mulle kunagi ju öösel ei helista). “Meie andmetel on Savilöövi elektrita,” teatab Elektrilevi sõnumis. Savi sest elektrist, öö on ju ja valgust pole vaja. Magan kohe edasi.

4.31 Jälle piiksatus. “Meie andmetel on Savilöövil elekter olemas”. Aitäh teatamast!

Kell oli 9.05. Ukse taga on ehitusmehed redeli ja katuseakendega. Olen oodanud neid peaaegu kolm kuud. Kohv jäi lauanurgale jahtuma, pannkook poolikuks. Arutasime asju ja tegime plaane. Õige varsti selgus, et katusesse augu saagimiseks siiski ei lähe, sest puudu on vajalikud kaks pakki katusekatte materjali. Lähim koht selle saamiseks on Tartu. Homme uus katse akendega. Pannkook on muutunud kummiseks ja jääkülmaks.

Täna on vaja ära lõpetada 2 ajakirja. Üks neist puhta poolik, teine õnneks enamvähem koos. Pärast loendamatuid meile, toimetamist-toimetamist-toimetamist ja umbes mustmiljonit telefonikõnet saabus hetk, mis olnuks pidanud saabuma juba eelmisel nädalal. Ehk valgustav teadmine – kõik on korras ja kontrolli all, ajakiri saab valmis lubatud tähtajaks. Kell oli 15 saanud.

Hakkasin tegelema teise ajakirjaga. Sellega oli õnneks oluliselt lihtsam, sest juba üleeile sai põhiline ära tehtud. Kaval olen, eks. Sai ka valmis.

Vahepeal jõudsin isegi lastele naeratada ja vaadata nende lavastatud teatrietendust. Ja jõudsin isegi metsas kõndida. Bachi kuulata. Sest Bach aitab sellises olukorras normaalseks jääda.

Aijaa…üleeile sain ju kokku imelise udmurdi naisega, kellega rääkisime loodusrahvastest ja looduse väest. Selle loo panin kirja, sest need on nii minu teemad.

Ja õhtul panin punkti veel ühele loole, millest hommikul oli vaid diktofonilindilt maha kirjutatud “must materjal”. Inimene, kes lubas tänaseks saata kommentaari, tegigi seda. Enamasti ei tee seda keegi. Lubadusest kinni pidamine on haruldane nähtus.

Ma ei tea, kui mitukümmend tuhat tähemärki mu silmade eest ja sõrmede vahelt on täna läbi käinud.

Ahh…ja kas ma ütlesin, et kogemata kombel oleme me kogu selle möllu keskel hoopis Laanemetsas. Ning et siin on maailma kõige aeglasem internet.

Aga homme…. Homme ei kavatse ma teha muud, kui nautida sügisest karget loodust. Ei kirjuta ridagi. Ei küsi ühtegi küsimust. Võib-olla mõne mõtte mõtlen, aga see on ka kõik. Inimene peab vahel ka natuke pidurdama.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: