See lugu on õhkamine rubriigist “küll mul on ägedad lapsed”.
Sellel seigal on eellugu. Eelmisel nädalal oli Helenal “viiulikooli” kontsert. Mängiti nii hästi kui osati, kõik tore, hea. Õpetaja esines ka. Tal on selline tore komme, et ta alati mängib midagi. Seekord mängis Sibeliuse teist romanssi.
Vahele ma ütlen, et lastele on ikka jube oluline, et nad näeksid oma õpetajat mängimas. Nad peavad teadma, et õpetaja on tegija ja päriselt ka oskab mängida. See lisab autoriteeti, innustust, võib-olla mõne paneb rohkem pilli ka kätte võtma. Nii kahju, et minu esimesed klaveriõpetajad kunagi ei esinenud. Ma ei teagi, kas nad üldse oskasid mängida.
Igatahes – lugu oma armas ja ilus. Kuulake ise.
Möödus nädalake. Olime Helenaga minu ema juures ja seal on tavaline asi, et koguaeg mängib Klassikaraadio. Oli selline tavaline hommikune melu, kui Helena äkki korraga röögatab nagu oleks teda nõelaga torgatud: “Kuulake, tuleb sama lugu, mis õpetaja mängis!”. Lugu oli jõudnud kesta vast paar takti. Nii et ta kuulab tähelepanelikult, talle jääb meelde ja ju meeldib ka, sest ega muidu ei jääks meelde. Nii äge.
Ahunapalu maasektori veebikodu 
Hundi ulg said,
november 13, 2015 @ 12:01 e.l.
Täitsa ootamatu tähelepanek – õpetaja esineb oma õpilaste kontserdil. Jäin meenutama, kas midagi sellist kogesin oma laste kontserditel? Ei meenu, et oleks olnud.
Kriss said,
november 13, 2015 @ 12:28 e.l.
Jep, ma ka 12 aasta jooksul musskeskas ei kohanud mitte ühtegi sellist esinevat õpetajat. Vähemalt mitte väikestele või väikestega koos küll keegi ei esinenud. Imelik tegelikult.