Aastaaruanne

Mustmiljon musi-kallit oma lastelt, 0 haigena veedetud päeva, 188 kirjutatud artiklit, 5 toimetatud ajakirja, 17 000 läbitud kilomeetrit autoga, 10 kaotatud kilo, 1 ehitatud pööning, 1,5 tapeeditud tuba, palju õhkamisi teemal “peatu korraks, hetk”, liiga palju kulutatud närvirakke ja ärkvel oldud öötunde. Selline oli 2015 minu jaoks. Hea aasta!

Lapsed. Ei möödu päevagi, kui ma ei õhka, et kuidas mul on küll vedanud, et ma saan olla selliste tütarde ema. Nad on uudishimulikud ja nutikad, nendega ei ole kunagi igav ja nad üllatavad mind iga päev. Ja kõige tähtsam – nad on terved. Ja nad tulevad mulle igal hommikul kaissu. Veel on nad nii väikesed. Veel. Tihti tahaks aega peatada.

Inimesed minu ümber. Viimasel ajal olen mõelnud, et millegipärast mul on nendega vedanud. Kuigi ma ise pole olnud just eriti viks ja viisakas ega alati ka mitte tore, olen ma kokku sattunud eriliselt toredate inimestega. Tõsi, liiga tihti olen ma lihtsalt surmväsinud, et endale kedagi ligi lasta. Ma ei jaksa koguaeg olla nummi ja tore ning eriti siis, kui pole tükk aega saanud olla omaette. Ja väsin ma paraku just eelkõige inimestest (olgu nad nii toredad kui tahes), sest mu päevad mööduvad inimestega suheldes.

Just sellepärast olen ma ka sõprade suhteliselt kadunud. Kui keegi mind kodust välja “tirib”, siis ma tulen, kuid ise küll midagi algatada ei jaksa.

Tervis. Olen vaikselt sammhaaval selle aasta jooksul muutnud meie pere toidulauda ja iseenda eluviise. Vahepeal kippusin laisaks jääma ja ei-tea-kust tekkis külge 10 ülekilo. Neid ei ole enam ja meie toidulaud koosneb palju enam mahedast ja hoolega valitud toidukraamist. On päris palju asju, mida ma enam ei osta ja õigupoolest ei taha ka. Nt sai, margariinid (igast Ramad jm taoline), vorstitooted ja üldse suur hulk lihatooteid, magusad piimatooted, maiustused jne. Ei, me pole hakanud taimetoitlasteks, aga kuidagi nii on, et kui natuke end harida ja poes silte lugeda, siis enam väga ei taha seda toidu pähe müüdavat rämpsu sisse süüa. Ja kui ka vahest olen pattu teinud nt saiaga, siis pärast selle söömist on halb olla. Toit on keha kütus. Kui autot ei tangi ükski mõistlik inimene solgiga, siis miks peaks keha solkkütusega tankima?

Üldse on tervis terve aasta hea olnud, haige pole ma üldse olnud. Isegi nohu-köha ei mäleta. Meel on enamasti rõõmus ja energiat jätkub ning selleks on mul oma nipp – tuleb elada loodusega kooskõlas ja energia otse tulvab su sisse. Ehk -kui tuju on vilets, ei haara ma lohutuseks mitte šokolaaditahvli järele, vaid lähen metsa kõndima. Tund aega hiljem on kõik palju paremini.

Töö ja ettevõtlus. Tööd olen teinud rohkem kui kunagi varem. Lugematuid kord olen omaette mõelnud, kui äge töö mul ikkagi on – ma saan iga päev teada midagi uut, peaaegu iga päev leian põhjust vaimustumiseks, üllatumiseks. Iga loo sisse panen tükikese sedasama vaimustust ja oma hinge ning töö ei lõpe. Teemad, mis mind ei sütita, olen kõrvale lükanud ja üritanud üldse niipalju kui võimalik tegeleda ainult nende teemadega, mis mulle päriselt ka korda lähevad ja huvi pakuvad. (Või mille eest makstakse kuninglikult). See on peaaegu võimalik.

Olen loonud endale tubli väikese kaasautorite võrgustiku ja väikest viisi seega ka tööandja olnud. Aasta jooksul olen palju arendanud projektijuhtimise oskust, sest mis see ajakirja kokkupanemine muud on.

Toimetasin aasta jooksul 5 numbrit 64-lk ajakirju, kirjutasin ise ligi 190 lugu ehk keskmiselt 15 lugu kuus. Enamik neist pikkusega 8000-9000 tm, aga ma igaks juhuks ei arvuta kokku, kui palju tähemärke olen loonud.

Kulgemine. Ma ei kannata seisvat vett ja seda, kui asjad ei muutu. Mind häirib näiteks tohutult olukord, kus tehakse lõputult plaane, selle asemel, et juba pihta hakata. Näiteks plaanitakse aastaid remonti teha, kuid plaanideks need jäävadki, sest alati on mingi ettekääne – pole raha, aega, tuju või lihtsalt ei viitsi. Kui ma ise midagi plaani võtan, katsun teha kõik endast oleneva, et stardirada oleks võimalikult lühike ning asjad hakkaksid liikuma.

Ma olen õnnelik, kui asjad edenevad, olgu või teosammul. Jah, mina olengi see, kes küsib iga unistuse kohta lisaks, et “mida ma olen juba selleks teinud, et see unistus täituks?”. Mulle meeldib olla kuhugi teel, olgu siis füüsiliselt või kujundlikult võttes. Hea on proovida teha asju, mida sa enne pole teinud, rutiin aga muudab mind närviliseks, püsimatuks ja otsivaks. Plaan peab olema ja siis veel plaanid B, C ja D, juhuks kui esialgne plaan läbi ei lähe.

Raha. See oli veel mõni aasta tagasi päris valus teema, aga praegu olen ma ilmselt a) kas kitsikusega harjunud või b) märkamatult sellest üle saanud. Ehk et kõik on hästi – on võimalusi meele lahutamiseks, maal ehitamiseks, kodu remontimiseks, säästmiseks.

Puhkus. Puhanud olen kindlasti liiga vähe. Tegelikult üldse mitte. Juulikuus oli natuke vaiksem, aga päris sellist puhkust, et juhe täiesti seinast, seda pole olnud. Tahaks puhata 4 nädalat järjest, niiet seljas poleks ühtegi lähenevat tähtaega ega lubatud kirjatööd. Ei tea, kas see üldse on võimalik ja kas ma enam nii oskangi…

Savilöövi. Sel aastal on Savilöövil asjad arenenud muljetavaldavas tempos. Ei mäletagi aastat, kui nii palju ära tehti. Ometi on mul päris tihti tunne, et ülejõu käib selle laguneva maja haldamine – ta lihtsalt laguneb kiiremini, kui me jõuame korda teha. Tahaks kõike kiiresti või vähemalt kiiremini. Aga see jääb aja ja eks raha taha ka.

Linnakodu. Remontisime siin natuke ja eriti hea meel on, et pikalt eksirännakult jõudis koju minu vana klaver.

Metsaskäigud. Lugesin jõulude ajal Mikita Lindvistikat ja tundsin end nii ära. Kergendusega. Sest selgub, et ma polegi ainus imelik, kes probleemide lahendamiseks metsa kaob või kes lausa füüsiliselt tunneb, kuidas mets tervendab ning enda poole tõmbab. Ja mitte iga mets, vaid minu “oma” mets Koiva ääres. See, kus ma tean iga puud. “Eestlane kardab metsa minnes kõige rohkem, et kohtab teist inimest,” kirjutab Mikita. Just nii see ongi, kuigi ma pole selle peale varem kunagi mõelnud.

Ma käin metsas iga ilmaga ja igal ajal. Vahet pole, kas vihma sajab, on pime või valge, talv või suvi. Iga kord on tunne sama – stress ja ärevus leevenevad, meel rahuneb (olgu siis tööasjadest või linnamürast) ja tuju läheb heaks.

Mis edasi?

Neid soove-plaane-kavatsusi-unistusi ei kirjuta ma seekord siia, vaid panin nad paberile ja aastaks silma alt ära. Aasta pärast vaatan, mis neist 52st soovist saanud on ja kuipalju ka päriselt täide on läinud.

 

Head aastavahetust ja kõikide soovide täitumist uuel aastal, mu kallid sõbrad!

 

Advertisements

2 kommentaari so far »

  1. 1

    Evelin said,

    Head uut aastat! Ja tänan, et Sa olemas oled 🙂

  2. 2

    […] Eelmise aasta aruandes panin kirja 52 soovi või mõtet 2016. aastaks. Praegu neid vaadates, siis ma olin ikka väga tagasihoidlik. Ses mõttes, et hulk soove on läinud täide ja kuhjaga. […]


Comment RSS · TrackBack URI

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: