Archive for jaanuar 17, 2016

Suusajutt

IMG_4085

Harku mets

Suusatamine on minu jaoks läbi elu olnud talve kohustuslik osa. Ma arvan, et pole olnud ühtegi (lumega) talve, mil ma poleks suusatanud. Muidugi olen ma täielik pühapäevasuusataja ning minu jaoks on eelkõige olulised rõõm looduses liikumisest, mitte niivõrd läbitud kilomeetrite arv ja arendatud kiirus. Üks selline 10-15 kilomeetrine ring tänase imelise suusailmaga on just paras ettevõtmine.

Parim koht Tallinnas suusatamiseks on kindlasti Harku mets. Tallinna ümbruses Kõrvemaa rajad, Nelijärve ja Otepääl Kekkose rada.

Alguse sai see kõik väikestest pruunidest puust Visu suuskadest. Sellistest rihmadega, kust tuli jalg läbi pista ja mis igal võimalikul juhul jalast ära tulid. Kõigil lastel olid Vene ajal esimesteks suuskadest sellised ja esimesed klambritega suusad sain ma vast alles kuskil algklassides. Kusjuures nende klambrid käisid nii kõvasti, et ema käis mul enne kehalise tunde suusaklambreid kinni aitamas. Imelik, miks ma ei palunud keka õpsi abi?:)

Olin päris korralikult suusatama õppinud juba enne seda, kui kooli läksin. Minu ema ja isa olid ka väga suusalembelised ning tihtipeale panid nad alla mustad puust Tallinnad ning kadusid Pääsküla rappa. Ja kui lastel jalad kandsid, siis võeti meid ka kaasa. Edaspidi järgnesid juba pikemad suusamatkad Harku rabasse, kus asusid väikesele lapsele hirmutavalt kõrgena tundunud Harku mäed. Nende juurde tundus tee lõputu ning tavaliselt oli meil selleks puhuks kaasas ka provianti.

Koolis toimusid kehalise tunnid talviti loomulikult suusatades. Kooli taga mäel käis tihe pöörete ja pidurdamise õpe ning ükski kehalise tund ei möödunud ilma ümber koolimetsa sõitmiseta. Veebruaris anti lastele koolist pool nädalat vabaks suusatamiseks ning nt minu klaveriõpetaja võttis siis oma õpilased kokku ja läksime koos Harku rabasse suusatama. Pärast pakkus õpetaja oma kodus klimbisuppi, mis oli veidralt magus. Veel toimusid sel nädalal mitmesugused suusavõistlused.

Tihtipeale panin koolist tulles suusad alla ja kadusin oma koeraga rabasse. Kas siis Pääsküla omasse või Harku metsa. Suusatamine oli täiesti elementaarne talve osa ning minu tuttavate laste seas polnud mitte kedagi, kes ei oleks sellega tegelenud. Kõigil lastel olid mingisugused suusad, olgu siis kasvõi plastmassist minid. Ja kui kambas mõnel õnnelikul juhtus olema paar mäesuuski, siis jagati see mäe peal pooleks ja sõideti proffilt ühel suusal balansseerides.

20 aastat tagasi sattusin sõpradega esimest korda Kuutsemäele ning nakatusin korrapealt mäesuusatamispisikuga. Kui ma näen suusamäge, siis tuleb sisse veider võbin ja tahaks kohe minna.

Aga kuidas on praegu? Hanna ja Helena suusaoskus on (veel) üsna olematu. Mõlemad on korra käinud treeneriga mäel ja mõned korrad murdmaasuuski alla saanud. Sellel aastal on õnneks võimalus seda viga natukenegi parandada.

Siin videos on paar head nippi, kuidas mäesuusatamist õpetada. Proovime!

 

IMG_4094

 

Advertisements

2 kommentaari »