Naised nurmest

IMGP3156Uma Pido 2013 Võru Kubijal

Mina ja mu ema oleme ennast nüüd ühe asja sisse mässinud ja tagasiteed ei ole. Nimelt sattusime lugema Uma Lehest üleskutset, mis kutsus “naisi nurmest” ka Uma Pidosse laulma. Et nendest üksikutest laululindudest pannakse ka koorijupp kokku, tehakse proovi ja nagu päris. Selsamal hetkel otsustasime, et jaa, lähme laulma küll.  Sebisime kohe noodid ja hakkasime laule õppima. Laulud on kõik võrukeelsed ja väga ilusad. Et need on 4-häälsed, tekkis kohe küsimus, millist partiid õppida.

Mul on koorilauluga tegelikult väga negatiivsed kogemused. Muusikakeskkooli algklassides oli meil nimelt hüsteerikust koorilauluõpetaja, kelle puhul ma ei mäleta, et ta oleks meid laulma õpetanud, küll aga seda, kuidas ta mõnitas teise klassi lapsi, kes ei suutnud kohe õigesti laulda ja kuidas mitte kunagi ei olnud midagi hästi.

Minu kvalifitseeris õpetaja S. tookord teist häält laulma. Ükskord juhtus tohutu draama, kui õpetaja avastas, et terve teine häälerühm millegipärast vaikib, kuigi suud käivad. Mäletan, kuidas ta käis ja kummardus iga “innukalt” suud liigutava koolijütsi näo juurde, nii paarikümne sentimeetri kaugusele, ning tuvastas järjest, et mitte keegi teisest häälest ei laulnud päriselt või ajas lihtviisiliselt mingit joru. 1-2 klassi lapsele oli jube raske laulda kuskil teiste vahel oma partiid õigesti. Isegi muusikakeskkoolis. Igal juhul järgnes sellele avastusele skandaal ja järgmisel tunnil kutsuti kõiki kolmekaupa (I, II ja III hääl) klassi ette laulma. Mõni lahkus sellelt tuleproovilt näost punasena, mõni nuttes, mõni trotslikult vaikides ja eluaegse koorilauluvastikusega. Nagu mina. Koorilaulu tund oli üleüldiselt vihatud.

Minu jaoks lõppes see jura nii, et S. ei suutnud mu joru ära kuulata ja pani mind sopranit laulma. Enam mingeid probleeme polnud.

IMG_4174

Kogu see värk aga pani mind kooris laulmist vältima aastakümneid. Õnneks on ajad nüüd muutunud. Meie esimene Uma Pido lauluproov Põlvas oli väga tore. Olin kõik laulud enne kodus mitu korda läbi pusinud ja päris võõras polnud miski. Kui siis ainult tempo mõnes laulus.

Veidi veider oli küll see, et alte oli oma paarkümmend, aga sopraneid kõigest neli. Võib-olla puudusid lihtsalt. Igatahes oli vastuvõtt soe ja äkki saan ma nüüd oma hingehaavadest lõpuks üle ka. Oleks ju aeg:)

Enne lauluproovi tegime ka häälestumist. Uma Pido on seekord metsa-teemaline ja metsas me enne käisimegi. Talvine Taevaskoda on veel imelisem paik, kui suvel, sest metsas kajab siis vaid veevulin. Ei mingeid inimeste hääli. Olime ainukesed.

Ahjaa – pidu on 28. mail Põlvas Intsikurmus. Tuldagu kaema!

IMG_4237

 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: